Raamatukogu trepil

Pealkiri: Raamatukogu trepil Reede Mai 27, 2011 3:10 pm

Zoe vajus pisut mõrul ilmel raamatukogu trepile istuma, sõrmede vahel olnud nurgapealsest putkast ostetud jääjooki enese kõrvale asetades. Oli üks järjekordseid ebameeldivaid, kaugeltki liiga palavaid päevi, mil temperatuur kõikus saja kraadi ringis. Pikki, mustades lühikestes pükstes jalgu välja sirutades viis neidis päikeseprillide tagant pilgu ümbritsevale - tüüpiline kesknädalane keskpäev - rahvas tungles edasi-tagasi, tudengid jooksid raamatukogu ustest sisse ja välja, kaenlas raskeid raamatupakke kandes. Ohkega liikusid Zoe silmad oma kulundmustadele oxfordidele, mis pisut päikesevalgust tagasi peegeldasid. Miks kippus vastik kuumalaine sattuma alati koolivabadele päevadele?

Postituste arv : 394 Join date : 26/05/2011

Emilia teadis kui ohtlik on üksinda ringi käia. Eriti veel siis, kui teda otsib taga tema isa armee. Siiamaani polnud keegi temast haisu ninna saanud ja see oli hea. Talle meeldis elada oma vennaga, kuigi viimane isegi ei rääkinud temaga edasi. Vähemalt oli tal natuke privaatsust.
Tema silme ees olid suured, tumesiniste raamidega prillid ning seljas oli tal lühikeste varrukatega minikleit ning mustad retuusid. Jalas olid tal aga ketsid.
Oma valgete käte vahel hoidis ta paksu raamatut, millega ta raamatukokku sisenes ning selle ära andis. Rohkem lugemist ta ei vajanud. Ta käis veel ju koolis ning sealsest lugemisest talle piisas küll.
Mõne aja pärast neidis väljus raamatukogust ja võttis trepil istet. Inimesi oli vähe, seega keegi seda talle eriti pahaks panna ei saanud. Ja nagu teda see huvitaks ka. Emilia langetas oma kummalist värvi silmad ja jäi oma ketse uurima. Antud hetkel olid need palju huvitavamad kui vähesed inimesed, kes raamatukogust mööda kõndisid ja tema poole isegi ei vaadanud.

Pealkiri: Re: Raamatukogu trepil Laup Mai 28, 2011 10:06 am

Palavust trotsiva ohkega tõmbas Zoe jalad vastu rinda, toetas käsivarred põlvedele ning langetas valutava pea. Miks ta üldse korterist välja oli tulnud? Ahjaa, õigus.. kogu kortermaja elektrisüsteem oli ootamatult sõna otseses mõttes persse läinud, mis tähendas, ei mingisugust telekavaatamist või läpakas istumist temale lisaks muidugi sellele, et konditsioneer ei töötanud ja umbses ruumis oli lihtsalt võimatu viibida. Uuesti pea tõstnud, märkas Zoe üsna enese lähedusse istunud tumedapäist tüdrukut. "Hei, sina seal.. ega sul juhuslikult mingisugust aspiriini või muud imerohtu leidu?" otsustas ta hetkeajel täieliku võõra poole pöörduda. Võib olla ei olnud see tõesti parim plaan, arvestades seda et võõras võis talle aspiriini pähe ka igasugu muud sitta anda, aga arvestades seda, kui palju narkootikume Zoe oma 19 aasta juures näinud oli, oli ta üpris kindel, et teeks süütul peavalurohul ja mõnutabletil vahet.

Postituste arv : 394 Join date : 26/05/2011

Emilia ei olnudki tähele pannud teist tütarlast, kes temaga samuti trepil istus. Seega kui teda kõnetati oli neidise üllatus suur ning ta vaatas punapea poole, silmad üllatusest pärani. Reeglina temaga keegi ei rääkinud. Isegi koolis mitte. Õpilased teadsid tema bipolaarsusest ning hoidsid temast sellepärast eemale nagu nad kardaksid midagi. Kuid tema haigus ei olnud nakkav. Küll aga oli see pärilik, aga tal ei olnud ju mingeid lapsi.
Ta vaatas siis oma pisikese õlakoti poole, mis oli praktiliselt märkamatu tema sinise minikleidi juures (see oli sama värvi) ning vaatas sinna sisse. "Ibuprofen ainult..." vastas ta mõtlikul toonil ning suunas oma topaasivärvi silmad tagasi punapeale. Kas talle sobis see?

Pealkiri: Re: Raamatukogu trepil Laup Mai 28, 2011 1:20 pm

"Sobib ideaalselt," noogutas Zoe kergendustundega, püsti tõustes ning jääjooki üles korjates - ei mingit apteegi poole tõttamist. Kaks sammu võõra tüdruku poole astunud, maandus neidis üsnagi tolle kõrvale istuma, justkui oleksid nad juba kauaaegsed sõbrad. "Päike paneb mul pea valutama," nentis ta naeratusega, hoolimata sellest, et tema kõrval istuv tüdruk polnud valuvaigisti küsimise põhjuse kohta absoluutselt mitte ühtegi küsimust küsinud või märkust teinud. Tegelikult oleks Zoe võinud lihtsalt valuvaigisti ära oodata, mokaotsast paar tänusõna öelda ja minema tormata nagu enamik ilmselt talitanud oleks, kuid paari sõna vahetamine ei tapnud ju teda ära - pealegi polnud tal nagunii mitte midagi teha.

Postituste arv : 394 Join date : 26/05/2011

Emilia ainult noogutas ning võttis ibuprofeni kotist välja ja ulatas selle tütarlapsele. Tegelikult teda ei huvitanud, miks kellegi pea valutas või mis oli selle põhjus. Ka tema pea raius kui ta päikese käes oli, kuid ükskõik kui kaua ta ka ei oleks päikese käes, ei muutunud tema nahk toonivõrrakestki tumedamaks.
Seejärel sulges ta oma pisikese kotikese ning toetus küünarnukkidega trepiastmetele ja sulges silmad, kallutades pea taeva poole. Samas ootas ta... Ei, ta isegi lootis, et see võõras neiu midagi veel ütleks. Tal oli igav, kuid uut raamatut ta võtta ei tahtnud.

Pealkiri: Re: Raamatukogu trepil Laup Mai 28, 2011 2:29 pm

"Tänks," lausus Zoe, enne kui ibuprofeni suu poole lennutas ning jääjoogist paar lonksu selle alla kummutamiseks võttis. Nüüd jäi järele ainult oodata kuni rohi mõjuma hakkab. "Zoe, muideks," otsustas ta end tutvustada, eeldades et võõras tüdruk taipab sama teha, ilma et ta peaks küsima midagi 'ja mis on sinu nimi' taolist - kuigi arvestades seda kui vaikne too siiamaani oli olnud, poleks Zoe seda vist eriliselt isegi imeks pannud. "Käisid raamatukogus?" jätkas ta samas mingisugust tühist vestlust, silmadega korraks selja taga kõrguvale ehitisele liikudes.

Postituste arv : 394 Join date : 26/05/2011

Emilia noogutas jälle lühidalt. Ta ei leidnud ühtegi mõjuvat põhjust miks ta peaks valjusti "Palun" ütlema. See oli mõttetu lauselisand, mida ta peaaegu kunagi ei kasutanud.
Kui punapea ennast tutvustas, seedis näitsik mõnda aega seda nime, talletades selle koos nime omaniku näoga omale mällu. "Emilia," tutvustas ta ennast eesnimepidi. Ta silmad olid endiselt suletud ning ta nautis päikese sooja silitust oma põskedel. Oma silmad avas ta vaid hetkeks. Siis, kui kuulis uut küsimust ning ta noogutas, oskamata endiselt ühtegi head vastust anda. "Jah," sõnas ta lihtsalt viisakusest. Pole vaja koguaeg vaikida ning kuulata teise juttu.

Pealkiri: Re: Raamatukogu trepil Laup Mai 28, 2011 2:55 pm

Või et Emilia.. "Õpieesmärkidel või niisama vabaajalugemiseks?" jätkas Zoe vestlust, mis kippus muutuma pigem ristküsitluseks, kuid saades ainult ühesõnalisi või "jah" ja "ei" vastuseid oli see suhteliselt vältimatu. Võib olla tegi Emilia seda meelega, oodates et ta mingisugust peidetud vihjest aru saaks ja uttu tõmbaks? Nojah, seljuhul oli see tüdruku oma probleem - Zoe ei olnud mõtetelugeja või mingisugune.. kehakeeleekspert? "Kui sa minust lahti tahad saada, siis anna aga teada, kahjuks ei oska ma veel mõtteid lugeda," lisas neidis enne, kui Emilia küsimusele vastata sai - nii igaks juhuks, juhul kui too kavatses vastata "õpieesmärkidel", "vabaajalugemiseks", "mitte kumbagi" või midagi selle sarnast.

Postituste arv : 394 Join date : 26/05/2011

[i]Neidist ei häirinud tegelikult kohe üldse need küsimused, mis aina juurde ja juurde tulid. Ta sai oma vaba aega vähemalt nii raisata. Muud tal ju teha polnud ja oma venna juurde ta minna ka ei tahtnud. Seal oli palju igavam kui siin, raamatukogu trepil. Zakk ei rääkinud temaga ning teda ei huvitanudki ilmselt see, millega tüdruk tegeleb. huvitav, kas ta üldse märkakski, kui Emilia ei astuks paar päeva maja uksest sisse? Vaevalt.
Kuid enne kui ta vastata jõudis, pistis punapea uue lause vahele ja Emilia vaatas näitsiku poole. "Ei, mul pole mitte midagi selle vastu kui sa siin istud ja minuga räägid," vastas ta vaiksel häälel. "Ja ma tulin niisama... Vabaajalugemiseks."

Pealkiri: Re: Raamatukogu trepil Püh Mai 29, 2011 10:17 am

Kui ma siin istun ja temaga räägin? "Siin on küll üsna tore istuda ja sinuga rääkida, aga ma eelistaksin pikemaid, kui ühesõnalisi vastuseid," läks Zoe puhtsüdamliku otsekohesuse teed. Mis mõte oli oodata ja loota, et keegi vihjetest aru saab, kui oli võimalik kõik lihtsalt otse välja öelda? "Isegi mina ei suuda lõpmatuseni küsimusi välja mõelda," lisas neidis naeratusega, mis pidi selgesti välja näitama, et need paar märkust olid tehtud ilma ühegi halva tagamõtteta ning ta ei olnud ärritunud.. veel. Peavalu oli õnneks praktiliselt taandunud ja kuna see oli osalt Emilia teene, oli Zoe tüdrukuga kannatlikum, kuid kui selline ühepoolne vestlus jätkuma oleks pidanud, oleks neidis kõhklusteta lihtsalt minekut teinud.

Postituste arv : 394 Join date : 26/05/2011

Emilia kallutas pea tagasi päikese poole, lubades selle kiirtel oma põski õrnalt silitada. Need olid kergelt punakaks muutunud, kuid ta teadis, et sellest pole mingit kasu. Neidis on kogu oma elu kummituslikult kahvatu olnud.
Eks igal ühel olid omad nõudmised ja need olid ka Zoe'il, kes talle tema lühikestele vastustele ette heitis. kriitikale oli Emilia harjunud ning ta ei hakanud midagi ebasõbralikku vastu ütlema. Tema isa, kuulus allilma maffiaboss, oli teda kombekalt õpetanud. Samas oli ta ka varjanud tema olemasolu. Ainult mõned vähesed teadsid näitsiku õigest päritolust. "Poison" oli teda osavalt kaitsnud.
"Mm," tegi ta, hammustades kergelt oma huulde. Ta aimas, kuidas see võis tema vestluskaaslast ärritada. Sellest lühikesest vastusest ei saaks mitte midagi järeldada. "Miks sa ise siia tulid? Ka vabaaja lugemine või kohustuslik?" Otsustas neidis viimaks ise küsimuste esitamise enda kätte võtta.

Pealkiri: Re: Raamatukogu trepil Püh Mai 29, 2011 12:13 pm

Kas tõesti oli see küsimus, mis üle Emilia huulte tuli? "Pigem on põhjuseks mõnusalt laiad trepiastmed, kus istuda saab," kehitas Zoe õlgu, jääjoogitopsikut sõrmede vahel keerutades. "Pole nagunii eriline raamatusõber," lisas ta hetk hiljem, kõrt suhu pistes ja pisut külma jooki lürpides. Zoe oli alati üsna lahtine inimene olnud ja seetõttu jagas ta isegi võõrastega tihtipeale rohkem informatsiooni, kui vaja. Põline ekstrovert - väljapoole elav inimene nagu põhikoolis tehtud psühholoogilised testid väitsid. "Eeldan, et sinuga on lugu teine?" julges ta arvata, arvestades fakti, et Emilia oli käinud raamatukogus vabaajalugemist muretsemas või ära viimas ning ka tolle vaikne isiksus pani miskipärast eeldama, et raamatud võisid olla tema.. see miski.

Postituste arv : 394 Join date : 26/05/2011

Miski selles vastuses pani Emilia muigama. See oli tõde. Trepiastmed olid laiad ja mugavad ning vajadusel võiks nendel istudes ka terve pikniku maha pidada ning kedagi see ei häiriks. Trepil oli palju ruumi ning see oli üks väga populaarne koht noorte seas. Siis ta aga noogutas aeglaselt, pilk nüüdseks oma ketsidele suunatud. Neid vaatles ta seekord juba suurema huvita. Parem oli rääkida selle tundmatuga. See oli kordi lõbusam. "On küll," vastas ta taaskord kuidagi liiga napisõnaliselt. Ta armastas raamatuid. Need olid tema parimad sõbrad, kuigi viimasel ajal pole tal olnud erilist huvi nende vastu. Asi oli koolis. Seal anti piisavalt palju lugeda ning oma lemmikkirjandust ta kätte võtta veel ei saanud. Aega lihtsalt ei olnud. "Miks sulle raamatud ei meeldi?" Esitas ta veel ühe küsimuse.

Pealkiri: Re: Raamatukogu trepil Püh Mai 29, 2011 12:50 pm

"Asi pole selles, et raamatud mulle ei meeldiks.. ma lihtsalt ei tunne nende vastu eriti huvi," vastas Zoe pilku Emiliale viies, kes viimaks oli jutusoonele sattunud? "Pole üldse eriti selline... kunsti ja loomingu inimene.. ei tegele ei muusika, kunsti ega ka ilukirjandusega.. ajalehtede ja ajakirjadega on lugu teine," lisas ta enesele omaselt suure hulga üsna ebavajalikku informatsiooni. Uudised, teated, reportaažid ja muu selline pakkus talle isegi huvi - oli hea teada mis maailmas toimus. Raamatutest kui luges, luges ta peamiselt psühholoogilisi tekste - psühholoogia oli talle omamoodi hobiks. "Ja miks sulle raamatud meeldivad?" küsis Zoe omakorda küsimuse, millele vastust juba ette aimas. Inimestele meeldisid raamatud enamasti sarnastel põhjustel - võimalus läbi kujutlusvõime läbi elada miskit, mis päriselus tihtipeale võimalik pole.

Postituste arv : 394 Join date : 26/05/2011

Huvi. see panigi inimesi lugema. Kunagi oli Emilia soovinud saada kirjanikuks. Talle õpetati lugemine selgeks juba varajases lapsepõlves ning sellest ajast saati ongi ta raamat kaenlas ringi käinud. Tema isa arust oli see väga hea, kuid vahel oli ta soovitanud näitsikul raamatud käest ära panna ning millegi muuga tegeleda.
Kuid millega ta ikka sai tegeleda kui tavaliselt oli tal kaasas terve punt turvamehi, kes vajadusel kõik maha lööksid? Alles nüüd sai ta tunda, mida tähendab vabadus ning sõltumatus. Nüüd, kui ta kodust minema jooksis ja venna juurde ajutiseks elama kolis. Loodetavasti leiab ta omale selle lühikese ajaga kas mingisuguse korteri või mõne muu koha, kus elada ja samal ajal koolis käia.
"Nad on huvitavad." Ja ühtlasi ka tema parimad sõbrad, kuid selle jättis ta mainimata. Tihtipeale elaski ta kujutlevas maailmas. Ta unistas igasugustest lohedest, haldjatest, vampiiridest, libahuntidest ja kellest iganes veel! Kõik see tänu raamatutele.

Pealkiri: Re: Raamatukogu trepil Püh Mai 29, 2011 9:01 pm

Huvitavad - üsna lihtne, kokkuvõttev omadussõna raamatuhuvi kirjeldamiseks. "Sa eelistad mingeid ulmejutte, fantaasiat, armastusjutukesi, psühholoogilisi romaane või midagi muud?" päris Zoe pilku Emiliale viies. Ta ise isiklikult ei leidnud näiteks ulmekates ja fantaasiajuttudes midagi paeluvat. Võib olla oli asi selles, et tal jäi fantaasia koha pealt vajakka, võib olla ei olnud tal lihtsalt selliste juttude jaoks piisavalt suur kujutlusvõime. Ka armastusjutukesed olid üsna.. mõttetud. Kas tõesti leidus tänapäeval veel inimesi, kes uskusid et sellised lood võivad reaalselt ka täide minna? Arvestades seda, kui palju turgu armastusromaanikestel oli - uskusid küll.

Postituste arv : 394 Join date : 26/05/2011

"Ulme, fantaasia, õuduslood, vahepeal isegi midagi psühholoogilist. Kõik, välja arvatud armastusromaanid," vastas ta kaalutledes oma vastust hoolikalt. Ta muidugi ei tahtnud Zoe'id solvata. Too võis ju armastusromaanide poolt olla. Enamus tüdrukutest tänapäeval olid. Neile meeldis ju see kuulus Videvikusaaga, nad lausa fännasid seda, kuid vähesed teadsid või üldse lugesid kord oma elus Draculat, mis panigi ilmselt aluse kogu vampiirikirjandusele. Emilia ise eelistas aga viimast teost. Dracula oli mõnusalt kirjutatud raamat, mis talle juba väga noorena peale läks.

Pealkiri: Re: Raamatukogu trepil Esm Mai 30, 2011 6:01 pm

"Ja miks sulle siis armastusromaanid ei meeldi?" tundis Zoe kergel muigel huvi. Enamik teismeeas tüdrukuid jumaldas neid ja praktiliselt käiski mööda maailma otsides raamatulugudele sarnanevat armastust, ka suur osa juba täiskasvanud naisi ostis neid kokku, et enne magama minekut lugeda ja maseda selle üle, et nende elu niimoodi välja ei kukkunud. Põhimõtteliselt ärgitasid armastusromaanid lihtsalt alusetuid ootusi - peamine põhjus, miks Zoe neist eemale hoidis. Nüüdseks oli peavalu täielikult taandunud ning tüdruku pahur tuju kadunud. Võimalik, et mingisugust osa mängis selles ka fakt, et Emilia oli otsustanud, et temaga vestlemine on parem mõte, kui noogutamine ja pearaputamine.

Postituste arv : 394 Join date : 26/05/2011

Sellele küsimusele Emilia otseselt vastust anda ei osanudki.
Esiteks ei köitnud armastusromaanid teda sõltuvusttekitava sisu pärast. Emilia, kes oli alati kalkuleeriv ning kelle vasak ajupool oli domineeriv, oli liiga kalkuleeriv ning loogilise mõtlemisega sellise asja jaoks. Tema aju võttis ainult vastu ulmeromaane ning õudukaid sest need aitasid mingisugusel moel edasi arendada ja paremini mõelda.
Teiseks oli kogu see sisu.

Kuigi Emilia ei ole veel kunagi oma elus kellegagi kohtunud, keda ta armastaks kogu oma südamest, ei usuks ta kunagi vampiiride olemasolusse. Kuigi ta lootis nooremana tõesti, et Dracula tuleb ja koputab tema uksele, ei kujutaks ta iseennast mitte kunagi Edward Culleni kõrval. Veel vähem loovutaks ta omaenese elu vampiiridele.

Kolmandaks oli kogu see draama, mis armastusromaanides pidevalt toimus. Kes vajas neid tülisid, südamevalusid, emotsioone, elurikkumisi ja enesetapumõtteid ööpäevaringselt? Kes soovis kättemaksu? Emilia tundis masendust enamus ajast oma elust ning ta ei soovinud kaasa elada raamatutegelastele. Alati juhtus nii, et ta oskas ennast panna nende "sussidesse". Sellepärast vihkaski ta neid armastusromaane, ta justkui elas seda kõike endas läbi. Õuduseid ja ulmeasju oli palju kergem omandada.

"Nad on... Imelikud," kehitas ta lihtsalt õlgu. See oli kuidagi liiga leebelt öeldud, kuid muudmoodi ei osanud ta kirjeldada tunnet, kui ta luges mingisugust romantilist teost.