Where are we coming from?

Tyler istus oma isa ja ema magamistoas, põrandal, selg vastu sina toetatud ja pilk tühjal voodil. Uks oli irvakile jäetud. Vahel tulid talle sellised igatsusehood peale ja siis istuski ta seal toas ja mõtles, mis kõik oleks võinud olla või miks nende ema nad sedasi maha jättis ja miks just tema ta leidis. Ehk siis Ty uputas end oma mõtetesse just seal toas. Ja nüüd oli tal veel üks õde. Kus ta senimaani olnud oli? Miks isa mitte midagi ei maininud? Kuidas sa saad häbeneda oma perekonda?

OT: Theresa

Theresa oli juba terve maja läbi tuulanud, et Tylerit leida, kuni ainsa toana alles jäi veel nende ema ja isa oma. Pole ka ime, et ta sinna kõige viimasena vaadata otsustas - ta ei tahtnud, et kurvad mälestused meelde tuleksid. Ja kui neiu sinna siiski jõudis, avastas ta, et poiss oligi seal, põrandal. Tess ohkas kergelt ning läks siis venna kõrvale istuma. "Millest mõtled?" küsis ta, pilk samuti voodil.

"Kõigest," pomises Tyler. "Sellest mis oleks võinud olla ja mis oleks võinud olemata jääda," seletas kutt. Ta ohkas raskelt ja pööras pilgu maha. "Emast," lisas Tyler. Nad ei rääkinud tavaliselt emast. Kui isa veel elus oli, oli see peaaegu, et tabu teema. Võib-olla isa süüdistas end selles, mis emaga juhtus ja selle pärast ei tahtnud rääkida. Tyler mäletas, et kunagi isa oli talle rääkinud, et ema on väga haige, aga Ty oli siis väike ja ei mõistnud seda väga. Nüüd ta sai alles aru, mida isa sellega siis mõelnud oli. Kuna nad olid ikkagi otsapidi itaallased, oli perekond neile tähtsaim asi siin ilmas. Sestap Tess ja Ty nii kokku hoidsidki. Nad olid kahekesi jäänud. Ja nüüd oli Sienna ka.
"Ma pean sulle midagi rääkima," alustas kutt vaikselt. Ta ei tõstnud oma pilku. "Ma jooksin kokku ühe tüdrukuga. Tal oli isa kiri," seletas Tyler, oskamata seda kuidagi teisiti öelda. Viimaks tõstis ta oma pilgu ja viis selle Tessile. "Ta on meie poolõde," sõnas kutt.

Kui Tyler vastas, viis Theresa pilgu temale. Mis võinuks olla ja olemata jääda. Jaah, neid asju oli palju. Võtaks kas või nende isa ja ema. Ning siis noormees ka nimetas viimast. Miks Ty temast mõtles? Tess ise naisest väga paljut ei mäletanudki. Tegelikult lausa vägagi vähe. Ainult teatud hääled ja lõhnad olid meeles. Võib-olla ka mõni piltmälestus. Unejutud. Taolised teemad. Nagu on ikka lapsepõlve mälestused olema peavad.
Ja siis ta tahtis veel talle midagi rääkida. Tüdruku pilk muutus uudishimulikuks. Algul, kui ta kuulis, et Ty mingi tüdrukuga kokku jooksis, oletas neiu kohe, et armus ära või muud sellist. Zakk läks esialgu täitsa meelest. Kuid siis ta ütles, et tal oli isa kiri. Nende isa? Kuid miks? Tess sattus segadusse, kuni põhjuse teada sai. Neil on poolõde. Neidis viis pilgu venna näolt mujale, samal ajal korrates tema viimast lauset. "Aa," sõnas ta siis, oskamata hetkel mitte kui midagi muud lisada.

"Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga see on," pomises kutt. "Isa... lihtsalt varjas seda," pomises kutt. See tähendab seda, et nende isa oli ema mingi teise naisega petnud. "Kas sa arvad, et selle pärast ema..." ta ei tahtnud seda lauset lõpetada. Tess nagunii mõistab, mida Ty sellega öelda tahtis. Samas, nende ema oli haige, psüühiliselt just. Aga see võis tõuke anda ja selle pärast isa emast ei rääkinudki, et see pani teda end süüdi tundma. Tyler oli jälle vanemate voodit seirama jäänud. Seda tuba ei kasutatud kunagi. Teenijad käisid sealt ainult tolmu pühkimas. Suht creepy, et nad tuba sedasi hoiavad. Aga ei Tyler ja vaevalt ka Theresa suudaks sellest mälestusest lahti lasta. Kuigi Tess eksis sinna tuppa harvem kui Ty. Mitte, et Tyler igapäev seal käinud oleks. Oma mõtete kogumiseks sulges ta ikka end sinna. Või kuidal need veidrad hood peale tulid. Kord igatsus, kord paranoia, kord laastav kurbus. Ta aimas, et see haigus mis emal oli, on päritav ja nüüd on tal see, aga ta ei tundnud end kordagi nii hullusti, et eneselt elu võtta tahtnuks. Samas, see pidigi aastatega süvenema ju.

Ot: Mis haigus Tessi ja Ty emal täpsemalt oligi?

Isa varjas seda ja Theresa ei saanud absoluutselt aru miks. Kas ta kartis, et nad ei võtaks teda omaks? Või kartis, et pettuvad isas igavesti? Tegemist on ju siiski perekonnaga. Ja perekonda ei saa maha salata. Ty ei pidanudki oma lauset lõpetama, tüdruk sai väga hästi aru, mida ta selle all mõtles. "Ei," sõnas ta selle peale kiirelt, "ei, ei saanud." Ja ei tohtinud. Ta ei tahtnud selle mõeldagi, et isa ema surmas süüdi oleks. Ta ei tahtnud jääda surnud inimest süüdistama. "Ema oli väga haige ja miski muu ei põhjustanud seda. Ei saanud põhjustada," lisas ta veel juurde, hääl vägagi kindlameelne. Seest poolt käisid muidugi erinevad kahtlused läbi. Tüdruk tõusis püsti ja hakkas edasi tagasi kõndima, nagu alati, kui ta millegipärast kas veidi närvis või endast väljas oli. Et end maha rahustada.

OT: Ma ei tea. xD No pmst mingi vaimuhaigus. Et tal olid mingid hood, kus ta polnud tema ise. Näiteks nuttis koguaeg või ärritus kergelt või oli eemalolev lihtsalt või siis väga paranoiline. Aga need hood olid tal harva. Või no vähemalt Tess ja Ty ei mäleta neid nii täpselt. Mõnda üksikut ehk. Aga see lõppes ilmselgelt suitsiidiga.

Tyker ohkas ja jälgis õde. Njaa, nad ei saa isa süüdistada. Ty ei süüdistakski. Ta lihtsalt mõtles, et äkki see juhtum mõjus emale nii rängalt. Tyler oli ise ka parajalt sassis, et sellest mitte väga aru saada. Vanematest rääkimine tegi alati mingil tasandil haiget. Tyler jälgis endiselt Tessi, kes edasi-tagasi kõndis.

Mingi hetk Theresa siiski rahunes ja tema samm aeglustus, kuni ta üldse seisma jäi. Neiu kükitas Tyleri ette. "Mis ta nimi on?" küsis ta, kuid mõtles siis, et äkki Ty ei saa aru, kellest ta räägib. "Meie poolõde," parandas ta end kiirelt, "milline ta välja näeb? Vana ta on? Kas te tegite ikka DNA-testi?" Küsimused tulid järjest, hetkegi mõtlemata.

"Sienna," vastas Ty. Ta sai aru küll, keda õde mõtles. Kelle teise kohta ta ikka küsiks. "Ta on... ilus. Mitt eriti meie isa moodi. Tal on pikad juuksed," rääkis Ty seda, mis talle meelde jäi. "Ta on 17 ja muidugi me tegime DNA-testi," lausus kutt. Ta ohkas. Täitsa nende õde ju. "Ta töötab Poisoni alluvuses," lisas kutt. Suht ränk.

Theresa kuulas Tylerit ja üritas enda peas mingit pilti ette luua. Eks see kirjeldus väga palju ei andnud küll, kuid midagigi. Seitseteist.. Ema oli seitseteist aastat tagasi veel elus. Tüdruk hingas sügavalt sisse, kuid samal ajal kuulis ta venna viimast lauset ja tänu sellele läks tal õhk kurku. Ta köhis pisut aega ning vaatas siis hämmeldunud pilguga poisile otsa. "Mida?" küsis ta, rahulikkus äkitselt ära kadunud. Ta tõusis taaskord püsti. "Poisoni alluvuses! See.." Tüdruku mõttelõng katkes hetkeks ja ta ei teadnud, kuidas oma lauset lõpetada. "Issand jumal," pomises ta veel vaikselt.

Tyler noogutas. "See tekitab probleeme," lisas kutt. Ilmselgelt eksole. Kui Poison sellest teada saab. Mis siis veel saama hakkab. Tyler ohkas. Ta tõusis samuti püsti ja seisis Theresa ette, haarates oma õe õlgadest. "Ma olen valmis kõik tegema, et ta sealt välja saada," sõnas kutt.

O really? Ilmselgelt tekitab probleeme. Mis värk selle Poisoniga oli üldse? Miks nad nende alluvatega pidevalt seotud olid? Kõigepealt armub Ty tema ühte töötajasse, seejärel teine on nende kahe õde.. Täielik müsteerium. Neiu vaatas vennale otsa. "Tõesti? Kõik?" küsis ta tõsisel pilgul. "Isegi, kui see ohustaks sinu elu?"

"Ta on meie õde," lausus Ty, nagu see oleks ilmselge, et ta oma õe eest ükskõik mida teeb. Kuigi noh. Kui Tess ohus oleks, astuks Ty mõtlemata kuuli ette. Sienna puhul ta natuke ikka mõtleks küll. Seda enam, et ta Siennat nii hästi ei teadnud. Theresa oli aga koguaeg tema kõrval kasvanud ja olemas olnud.

"Poolõde," parandas Theresa ja tema hääles võis kosta pisukest pahameelt. Jah, tegemist oli tõepoolest perekonnaga, kuid ta ei saanud sinna midagi parata, et tal koheselt usaldamatus tekkis. Mis siis, kui tüdruk mingit topeltmängu mängib? Teda ei pruugi see ju huvitada, et ta nendega suguluses on. Äkki ongi pahane, et isa ta maha jättis ja kavatseb neile kahele nüüd selle eest kätte maksta või midagi.

Njaa, Tessi mõtetes oli iva, aga kahjuks Tyler neid ei kuulnud. Kutt noogutas. "Poolõde," kordas ta. "Aga ta on osa isast," sõnas kutt. Oli ju. Osa nende isast. See osa, mida nad kunagi näinud ei olnud, sest isa oli ta ära peitnud.

Sellega pidi Theresa leppima. Osa isast. "Jah, kuid me tegelikult ei tea ju temast midagi," lausus neiu, "kes ta eluaeg olnud on. Mis plaanid tal tegelikult on. Kõik on võimalik." Ta ohkas ning läks voodi juurde, kuhu ta ka istus.

OT: Millal see kodulooma jutt tuleb? xD

Tyler ohkas samuti ja jälgis õde. Ta ei osanud ka mitte midagi ette võtta. Nad peaks ta õhtusöögile kutsuma. "Mis siis, kui kutsuks ta siia. Õhtust sööma?" küsis Tyler mõtlikult. Õpiksidki teda paremini tundma.

Ot: Ära ole nii kannatamatu

Theresa viis pilgu Tylerile. Nojaa, see tundus hea mõttena. "Selle võiks tõesti korraldada. Aga võib-olla mõni teine päev. Kui ma selle mõttega harjunud olen," vastas ta ning tõusis püsti. Ta vaatas vanemate toas olevat kella. Neli alles. Ometigi oli tüdrukul juba kõht tühi. Millal ta viimati sõigi? "Tule, lähme teeme süüa," lausus ta ning väljus magamistoast.

Ty noogutas. See sobis. Tal oli täna nagunii asju ajada. "Teeme?" küsis kutt õele järgnedes. Ta sulges hoolikalt vanemate toa ukse. "Laseme teha ikka," parandas kutt. Ta polnud kunagi oma elus süüa teinud ja Tess teadis seda. Viimasel ajal veetsid nad kahekesi liiga vähe aega koos ja sellest oli kahju.

Theresa muigas. Jah, ta teadis, et Tyler kunagi elus süüa teinud ei olnud, aga seda sai alati muuta. Eriti veel, kui neiu ise seda teinud on. Õpetaks vennale ka. "Ei, me teeme ikka ise," lausus ta lõbusalt, viies pilgu vennale. "Ausalt ka, see on võib isegi lõbus olla." Ta võttis suuna köögi poole.

Tyler järgnes oma õele. "Hull oled?" küsis ta. Nemad ja teevad süüa? Sellest saab katastroof. "Mida me teeme üldse?" küsis ta õe sabas kööki astudes. Isegi võileibade tegemine tundus Ty'le ülemõistuse keeruline.

Mis ajast see inimene, kes süüa teha tahab, hull on? Samas, nende puhul oli selline mõtlemisviis vist normaalne. Kaks ärahellitatud jõmpsikat. Nad jõudsid kööki ning tüdruk jäi hetkeks keset seda seisma, mõeldes, mida teha. "Ma tean, pannkooke!" lausus ta siis naeratades ning otsis nende kokka, Ninat, et üle küsida, kuidas nende tegemine käiski. Naise leidnud, tervitas ta teda rõõmsalt ning kiirelt uuris pannkoogi retsepti kohta. Kokk selgitaski talle kenasti ära ning tüdruk asus vajaminevaid asju otsima. "Tyler, otsi kauss ja mikser," lausus ta vennale, samal ajal ise mune, jahu, piima ja suhkrut otsides.

Tyler ajas silmad suureks. Pannkooke? Omg, nad surevad sinna. Osa teenijaid oli köögis ja jälgis neid muigega. Ty ja Tess polnud kunagi oma alluvatesse ülbelt suhtuma. Nende vanemad olid neile ju ikka õpetanud, et kui sa ei austa teisi, ei saa teised austada sind. Ja see polnud oluline, mis klassist see keegi oli. Sestap ei öelnud Ty midagi selle peale, kui nad seal nende kahe üle muigasid. Nii, kauss. Kutt tuulas kappides ja leidis viimaks hunniku kausse. Milline neist? Igaüks oli isesuuruses ju. Ta loobus ja tõstis terve hunniku kapile, millel see põhitegevus pihta hakkab siis ilmselt. "Milline see mikser veel on?" küsis Tyler nõutult.

Tess oli sel ajal külmkappi uurimas, kui Tyler kausse otsis. Ta võttis sealt munad ja piimapaki. Kuid kus on jahu ja suhkur? Neiu viis kõigepealt need toiduained, mis ta käes olid kapi peale ning asus siis järgnevaid komponente otsima. Mõnda aega ringi tuulanud, leidiski ta need ning tõstis need samuti sinna, kus olid eelmised, märgates nüüd hunnik kausse. Mis Ty ei suutnud valida või? Ta viis pilgu vennale. "Mikser on selline.. noh..," ta vaatas abiotsivalt teenijate poole, kes kiusu pärast midagi ei öelnud, "selline masin, mille otsas mingid keerlevad värgid on. Tead küll, nagu ikka nendes kokasaadetes, kui midagi kokku segatakse." Keeruline värk. Ta viis pilgu tagasi kapile. "Me peame siiski ühe välja valima," mainis ta.

"Aah," noogutas Tyler targalt ja avas ühe kapi, kus ta seda enne näinud oli, ning asetas lauale. Täitsa mikser kohe. Kutt silmitses kausse. "Kui suur see olema peab?" küsis ta mõtlikult ja elimineeris kiirelt mingid ilmselgelt liiga väiksed kausid. Ta ei teadnud toidu tegemisest ikka mitte midagi. Täiesti lõpp no.