Trololol

"Siis ütle Poisonile, et nad hoiaks neid veel, sest Ty pole hetkel adekvaatne, et nendega tegeleda," palus Justin. Ta avas Markile palatiukse ja mees astus koos Tyleriga välja. Justin võttis Ty riided ja järgnes neile. Vincent sirutas oma käe Zakki poole. "Tule minu juurde," palus ta. Ei, ta ei tahtnud seal majas üksi olla. Või noh, tõenäoliselt on Tess ka seal, aga siiski, ta tahtis koos Zakkiga olla.

"Miks ei ole hea mõte?" ei mõistnud Ty. Mark pakkis kuti autosse ja Tyler toetas oma pea vastu tooli seljatuge. Tõsiselt uimane oli olla. Kui Zakk tema kõrvale istus, haaras ta kuti käest. "Tule ikka, ma ei taha üksi olla," nurus kutt. Ta läheb hulluks seal kodus üksinda.

"Mis mul sellest. Ma elan kindluses," lausus Tyler. Tõsiselt. Tal oli niigi terve hunnik maad ja meediagi teadis kus ta elas. Mingi saladus see polnud. Poison oli raudselt kursis sellega, kus Tyleri kodu on. Ühtlasi oli ta ka kursis, kui kindlustatud see on ja sinna juba naljalt ligi ei pääse. Justin, kes rooli taga istus, heitis pilgu tahavaate peeglisse. "Kuhu siis?" küsis mees.
"Koju," vastas Tyler. Ta ei kavatse üksi jääda. Justin ja Mark olid turvad ja tundus, et nad olid kurnatud ka. Küllap nad tahavad ka magada lõpuks. Theresa oli kindlasti õnnelik, aga tal oli omi asju ka ajada. Ja pealegi, Ty tahtis Zakkiga olla ja misa Ty tahtis, seda ta ka sai.

Tyler silmitses Zakki ning ohkas. Oli näha, et kutt ei tahtnud kaasa tulla. Seda enam, et ta haiglas nii ebalev oli olnud. "Viige ta koju," palus Ty ja pööras pilgu aknast välja. Üks isetuim tegu mida ta eales teinud oli. Kutt sulges oma silmad. Ta tundis kuidas sees kriipis. Jälle meenus see pimedus mis teda ümbritses, kui ta seal kinni seotult oli. Need hoobid, mida ta kunagi ette näha ei osanud. Kutt avas silmad ja jälgis mööduvaid majasid. Justin heitis iga natukese aja tagant mureliku pilgu tahavaate peeglisse, jälgides Tylerit. Peagi teatas ta, et ei tea, kus Zakk elab, aga nad võivad ta tagasi kuti auto juurde viia ja sellega oli Ty nõus.

Ty naeratas ja toetas oma pea Zakki õlale. Nii oli parem. Kuigi silmi sulgeda ta endiselt ei julenud. Auto keeras Ty maja juurde ja peatus värava taga. Kuuldes Justini häält avas turvamees värava nind auto sõitis sisse, läbi tiheda pargi, kuni suure majani. Justin peatas auto maja ees ja aitas Ty autost välja, aga kutt kinnitas, et saab ise käidud juba. Ta haaras taas Zakki käest ja koos astusid nad majja, mille uks neile avati.

Ty tiris Zakki teisele korrusele ja kohe oma tuppa. See süst, mis ta haiglas sai, oli ta nii uimaseks teinud, et kutt püsis vaevalt jalul. Ty istus oma voodile ja tõmbas Zakki enda juurde. "Jääme tuttu," palus ta. Samas polnud kutt sugugi kindel, kas ta ikka julgeb.

Ty viskas end selili ja tõmbas kohe Zakki kaissu. Ta silmitses kuti pusa ning põimis siis ma käe Zakkile ümber. Teisega mängis ta kuti pusa lukul. Uni ja väsimus olid meeletud, aga silmi ta sulgeda ei julgenud.

"Mismoodi?" ei mõistnud Tyler. Ta vaatas Zakkile otsa ja tõmbas siis kuti tugevalt enda vastu. "Ma olin juba nii kindel, et ma suren," pomises ta. Selles suhtes, et tema näost oli ju näha, et teda pekstud oli, aga seda sunniviisilist suhuvõtmist muidugi keegi ei teadnud. Ja ega Ty sellest väga rääkida tahtnud ka. Kuigi oleks pidanud.

"Ma ei julge silmi kinni panna," tunnistas Tyler. Ta vaatas endiselt Zakkile silma. "Luba, et sa ei jäta mind üksi," palus kutt. Ta silmad tahtsid ise kinni vajuda, aga ta hoidis neid sunniviisiliselt lahti.

Tyler naeratas viivuks ja suudles siis Zakki. Nii hea oli kuti turvaliste käte vahel olla jälle ja end kindlana tunda. Ty vajutas viimaks kerge musi Zakki huultele ja tõmbus veidi eemale, vaadates kutile silma.

"Sa oled siis ka siin kui ma magama jään ju," kontrollis Ty üle. Paranoilisus sai võimust, aga see oli hetke olukorras normaalne ka või mis.

Ty puges Zakkile lähemale ja sulges silmad. Hingates sisse Zakki lõhna polnudki nii hirmus. Ta jäi juba tukkuma kui ärkas võpatades ja vaatas Zakkile päranisilmil otsa. Vähemalt oli kutt seal.