Veidrused inimestes teevad inimesed veidraks

Travis istus tuimalt ühel pargipingil, käed tumedamapoolse pusa taskutes ja tuhmunud pilk kauguses. Või õigemini parditiigil, kuigi ta seda ei vaadanud. Pink asetses mingi suure ja creepy puu all. Vähemalt Travise meelest oli see puu creepy. Sel oli suur võra ja jämedad oksad ent vähe lehti ja needki olid väikesed. Seega see puu nägi üldse üsna rääm välja. Talle meeldis just selle puu all istuda. Iseloomustas tema sisemust mingil määral. Oli õhtu ka juba ja vaatamata linna tuledele hakkas juba hämarduma.

OT: Zakk

Travis viis oma pilgu kutile, kes teda kõnetas. Ta vaatas toda hindavalt. Tahaks öelda, et tüüp ei näe päti moodi välja, aga antud hetkel nägi küll. Tumedad riided, kapuuts peas. Varsti tõmbab noa välja ja surub selle Travise kõrile ning nõuab raha ja mobiiltelefoni. "Tere," pomises Travis siiski viisakalt vastuseks. Tal oli liiga suva selleks, et hoolida kui teda keegi röövima peaks. "Kas ma tunnen sind?" küsis ta siiski. Mine tea, pärast oli mõni kursakaaslane ja ta isegi ei teadnud seda.

Travis kehitas õlgu ja pööras pilgu jälle tiigile. "Sa hakkasid rääkima," seletas ta napisõnaliselt. Endiselt ei meeldinud talle palju rääkida ja nii uskumatu, et kunagi oli ta lobiseja tüüp olnud. Seltskonna hing lausa. Nüüd polnud tal ei sõpru ega vanemaid. Isegi kunagiste sõpradega enam ei suhelnud. Mingite võõrastega pargipingil, aga küll. Ta ohkas. Kutti pilk oli ikka tühi ja tuhmunud. Ta ise oli ka creepy ilmselt.

"Ei, sa ei pea lahkuma," lausus Travis. Tal suva sellest, kui tüüp seal on ja temaga räägib. "Mis su nimi on üldse?" küsis Travis pilku taas kutile viies. Kui nad tõesti räägivadki edasi, siis tahab ta teada, kellega ta räägib eksole. Kahtlane oleks nimetu tüübiga rääkida.

"Travis," vastas kutt ning ohkas. Ta langetas pilgu. Vähemalt ei näinud ta nii masendav välja, kui ta end tundis. Ta nägi pigem väsinud ja veider välja. Mitte eriti jutukas tüüp. Nüüd silmitses ta kruusakive. Küll neil võis huvitav elu olla. Huvitav, mis nad räägiks, kui nad oskaks rääkida? Mõnes mõttes võrdles Travis end nüüd kiviga. Mingi mõttetu kivi, kelle võib lihtsalt tiiki virutada.

"Ma olen... selline juba pool aastat olnud," vastas Travis. Ta ei osanud öelda, kas ta vabal ajal ongi selline. Ilmselt siis oli. Mingi vaikiv vari. No jah, Nikkiga ta ka eriti ei rääkinud ja kui nüüd Zakk välja jätta, oligi Nikki ainus inimene, kellega ta üldse rääkis. Keegi teine ei viitsinud tema peale enam aega raisata. Nagunii oli jutt lühike ja mittemidagiütlev.

Travis vaikis üsna pikalt ja põrnitses jälle parditiiki. Siis avas ta, aga oma suu: "mu vanemad surid." Vastus oli taas napp, aga piisav. Travis vedas pilgu tiigilt tagasi Zakkile, kes ikka veel suitsetas. Päris kaua kestis see üks suits tal. Samas polnud Travis näinud, et Zakk seda väga tõmbaks ka.

Travis ohkas ja kehitas siis õlgu. "See ei lähe üle lihtsalt," sõnas ta. "Mul pole tuju midagi teha ega kellegagi rääkida. Vahel ma sõidan lihtsalt selleks tundideviisi linnas ringi, et ma ei peaks oma täditütre nägu nägema, kui ma koju jõuan. Ma lihtsalt tunnen end koguaeg nii näruselt ja üleliigsena," seletas Travis. Wow, millal ta viimati nii palju korraga rääkis? Ja ta ei võtnud seda küsimust ebaviisakalt. Ta leidis ise ka, et see võiks, peaks juba üle minema. "See on nagu selline lämbumise tunne," tõi kutt suvalise näite, "ma ahmin õhku, aga kätte ei saa ikka midagi ja lämbun edasi."

Travis kehitas õlgu: "pigem on kõik nii uus ja see ei jõua kohale." Ta silmitses endiselt Zakki. "Mu täditütar on rase, ta mees on Afganistaanis või mina ei tea kus, missioonil. Ma elan uues kohas ja Nikki on mu seaduslik hooldaja või midagi sellist," seletas Travis. New Yorkis küll jah, aga korter oli ikka uus ja juba see oli nii võõras. Samas uued sõbrad polnud halb idee. Näe kui palju ta juba Zakkiga räägib. "Ma loodan, et läheb," lausus ta viimaks. Ta ei saanud ju igaveseks mingiks emokaks jääda. Travis pööras oma sinised silmad taas parditiigile. Kõva tiik, isegi parte seal polnud.

"Teoreetiliselt olen, aga mu vanemad ajasid pabereid kunagi nii, et kui ma 21 saan, saan alles päranduse ja loa iseseisvalt elada," selgitas kutt. "Ma pean kaks aastat veel ootama," lisas ta, andis nii ühtlasi ka mõista, kui vana ta on. Travis hingas sügavalt sisse ja välja. Õues oli juba päris hämar. Õnneks polnud tuult ega jahe. Ilm oli üllatavalt soe.

Travis kortsutas kulme. "Ei ole," sõnas ta ja silmitses siis Zakki. "Mis sul sellest üldse? Sa isegi ei tunne mind," sõnas kutt. "Pealegi, ma olen üliõpilane ja mul puudub sissetulek. Lihtsam on Nikki juures elada," lausus kutt. Võib-olla kui Scofield seal passiks 24/7 oleks seal elamine ebameeldivam, aga hetkel ta ei kurtnud. Katus oli pea kohal, söök oli laual.

"Küsid kõigi kohta nii?" uuris Travis ja silmitses Zakki. Ilmselt küll, sest mis peaks Travises nii erilist olema, et ainult temalt uuritakse, miks ta selline on, nagu ta on. Kutt koukis taskust oma telefoni ja vaatas kella. Paar tundi veel ja siis Nikki juba magab ja võib koju minna. Chiisas kui hale ta oli, kui asi puudutas vestluse vältimist. Eriti Nikki puhul. Nüüd tundus talle, et võõrastega rääkida oli palju lihtsam, kui omadega.

Travis kergitas kulme. Kena? "Ma näen sinust vanem välja," ei saanud ta jätta märkimata. Tõesti. Zakk nägi üsna noor välja, kindlasti noorem, kui Travis, aga välimus oli petlik, seega ta ei pruukinud noorem olla. Travis silmitses Zakki tähelepanelikult ja pööras siis pilgu eemale. Pikalt vahtima jääda polnud ka viisakas.