We say goodbye in the pouring rain

Travis lonkis mööda inimesi täis kaubanduskeskust. Väljas sadas paduvihma ja ilm oli üldse igatepidi rõve. Tavaliselt hoidis kutt inimestest pigem eemale, aga kodus ta olla ei viitsinud ja täna tal ühtegi loengut ka polnud. Pealegi oli tal vaja kooli jaoks paar asja osta. Midagi lihtsat. Mõned kaustikud ja märkmepaberid. Võib-olla kui ta näeb midagi huvitavat, siis ostab selle ka. Üldjuhul talle, aga mõttetu tühja-tähja peale raha raisata ei meeldinud.
Nüüd ta siis lonkis seal. Tuhm pilk silmis, juuksed vihmast endiselt veidi niisked, nagu ka hall särk ja mustad teksad.

Travis oli jõudnud omadega vahepeal kontoritarvete juurde ja valis omale nüüd kaustikuid, mis osutus kahtlaselt keeruliseks. Nimelt olid kõik mingite totakate pildikestega või liiga värvilised. Travis, aga tahtis midagi lihtsat ja praktilise välimusega, mitte Mikki Hiire pildiga või emokirjakestega kaustikut. Uksumat, kui lost ta seal poes nüüd oli, põrnitsedes segaduses pilgul neid kaustikuid.

Travis tundis end juba viimase idioodina seal seistes. No tõesti, kaua võib ühte kaustikut valida? Äkki peaks lihtsalt loobuma ja kuskile mujale minema? Aga Travis polnud loobuja ja pealegi ei viitsinud ta uut poodi veel otsima hakata. Okei, seal olid mingid lihtsad rohelised kaustikud ka, aga need nägid liiga värvilised välja. Nad peaks üliõpilastele eraldi poe tegema, kus müüdaks normaalseid vihikuid ja asju. No tõesti. Travis ohkas ja tõstis viimaks pilgu nendelt totakatelt vihikutelt, nähes enda kõrval üht neidu samuti vihikuid valimas. Oo, tema ees oli üks must kaustik, mis nägi väga ihaldusväärne välja. Tõenäoliselt ainus must kaustik selles idiootses poes. "Vabandust," pomises Travis ja võttis musta kaustiku. Nii, nüüd saab ta sealt jalga lasta. Aaah, märkmepaberid ka ju.

"Pole väga minu maitse," lausus Travis ja jõudis omadega märkmepaberiteni. Jah, ka neid oli erinevat värvi ja kuju ja mida kõik veel. Osad olid kindlasti lõhnastatud ka. Siin oli valik aga lihtne. Travis võttis paki kõige tavalisemaid kollaseid pabered. Ta heitis pilgu neidisele, huvitav, kas kooliõpilane või üliõpilane. Võimalik, et üliõpilane. Samas, kooliõpilased nägid ka tänapäeval väga täiskasvanulikud välja. Mine tea.

Travis kortsutas kergelt kulme. "Jätaks selle teietamise. Mul hakkab imelik," lausus kutt. See oli tõesti veider, keegi ei teietanud teda. "Ma olengi selline," sõnas ta selle tõsiduse kohta. Ta vist isegi ei osanud enam naeratada. Uskumatu, kui kiirelt võib asju unustada. Okei, ta kindlasti oskas veel, aga selleks pidi tuju olema ja temal seda tuju polnud. Tüdruk näis väga julge ja hakkaja olevat. Ja tema kaustik oli abstraktne, võib-olla kunsti inimene. Travis vaatas ringi, kas oli veel midagi, mida tal vaja oli? Mitu korda sinna tulla ta ei viitsinud. Kõik võiks ikka ühe korraga ära osta.

Travis sammus vaikselt kassa poole. "Äkki ma ei otsigi midagi põnevat," lausus kutt. Miks ta peakski? Ta ei suutnud vist millestki naudingut tunda. Kõik näis nii tühine ja väärtusetu. "Ei, kool ei tekita rasket stressi," lausus Travis kindlalt ja raputas pead, aimates, et see küsimus oli tema ameti mitte tõsiduse kohta. Ta ei tundnud end hetkel nii, nagu sooviks ta oma tõsidusest rääkida. Ta lihtsalt oligi selline. Oli sellega siis nii raske leppida?

Travis raputas pead. Erinevalt paljudest ei õppinud ta seal. Pealegi oli New Yorkis veel terve rodu erinevaid koole. Kas ta nägi tõesti NYU materjali moodi välja? "Ma õpin Juilliardis," sõnas kutt. Samas, kui väga ta mingit Juilliardi materjali meenutas? Kuid ta leidis end pigem ikka sealt, kui kusagilt mujalt. Võib-olla osalt ka oma vanemate pärast. Nemad tahtsid, et Travis sinna õppima läheks ja seda kutt ka tegi.

Travis noogutas. Ta seisis Zoe lähedusse ja ohkas kergelt selle inimeste massi üle. Jah, täna polnud hea idee siia tulla. Kaubanduskeskused talle ei meeldinud kui seal palju rahvast oli. "Muusikas," vastas ta neidise küsimusele. Endiselt napisõnaliselt. Aga äkki selles oligi asi, et ta pani kõik oma emotsioonid oma loomingusse ja inimeste eest varjas neid.

"Laulan, mängin klaverit ja kitarri ja kirjutan ise ka," lausus Travis. Lihtsam oleks ilmselt öelda, et ta seda kõike koos teeb, aga ei, ta pidi ikka kõik eraldi välja loetlema. Mõelda vaid, kui tore, kui ta oleks tumm ja ei saakski rääkida. "Mida sa ise õpid?" uuris kutt vahelduseks. Kuidas see üldse nii juhtus, et tema kohta koguaeg küsiti ja tema üldse ei küsinud. Kohe tuleks vastu küsida, siis inimesed ei pane tähelegi, et ta eriti jutukas pole.

Seda poleks arvanudki. Travise endised tuttavad näiteks ei läinud keegi seda õppima ja tüdrukule ta ka seda pakkunud poleks. Kutt silmitses nüüd vanemat naisterahvast ja turvameest. "Tavaliselt nad ei sekku sellistesse asjadesse," arvas Travis. Ennem kutsuti mõni teine müüa sinna või midagi. Turvad püüdsid siiski pätte.

Travis kergitas üht kulmu. "Sul oli õigus," sõnas ta siis mõtlikult. Jah, vähemalt liikus nüüd järjekord edasi. "Sa oled turva olnud?" küsis Travis. Raske uskuda. Selline väike armas tüdruk ja turva. Vaevalt keegi teda väga kartis või midagi. Turvad peaks ju kõik hirmutavad välja nägema või midagi.