Skaters

Emilia ei olnud mingisugune Tony Hawk, kes oli tõepoolest üks märkimisväärne rulataja, kuid ta oskas teha igasuguseid trikke ning ta rulatas isegi paremini kui mõned poisid.
Neidis kandis tavalisi, alt kitsaid musti teksapükse, Avenged Sevenfoldi t-särki ning nokamütsi. Kaugelt vaadates ta meenutaski natuke poissi. Näitsik oli kõhn ning suure t-särgi alt ei paistnud tema rindkere väljagi.
Koos noortega, keda ta tegelikult ainult nimepidi teadis, tegi ta rulaga igasuguseid trikke. Kuigi ta isegi ei teadnud seda noortegruppi, suheldi temaga nii, nagu oleks Emilia nendega juba aastaid tuttav olnud.

OT: Tyler.

Ty jalutas mööda parki, nagu iga tavaline noor. Turvad hoidsid tal silma peal, aga kedagi neist polnud näha, nii et ta ei näinud välja nagu keegi, kellega suhtlemine võiks hirmutav olla või midagi. Ty peatus skatepargi juures ja silmitses rulatajaid. Ta ise sellega enam ei tegelenud. Talle see enam pinget ei pakkunud. Kutt seiras tähelepanelikult seda pätikampa meenutavat noortegruppi. Silma hakkas talle neist ainult üks, kes kindlalt oli tüdruk, sest vaatamata oma poisilikule riietusele olid tal naiselikud liigutused. Ja nii palju kui ta rääkis, siis ka peenike hääl.

OT: Selle peenikese hääle koha pealt tulid mulle kohe need koopaoravad meelde, haha XD XD

Ainult siis, kui ta tegeles millegagi, ei olnud masendusel tema juurde mingisugust ligipääsu. Kõik tema mõtted olid koondatud ainult ühe asja juurde ning ta nautis seda täiel rinnal.
Kuid samal ajal pidi ta ka ümbrust jälgima. Tema isa otsis kindlasti teda taga ning nii palju kui mees teda teadis, oskas ta kindlasti Emiliat siit pargist otsida. Juba noorena oli ta sellest kohast võlutud. Eriti rulatajatest, kuid enamus tema sõpradest, kellega ta üldse sõitma õppis, olid kusagile minema kolinud või lihtsalt selle hobi maha jätnud. Turvad oskasid ennast maskeerida ning jätta mulje, nagu nad oleksid osa New Yorgi inimestest, kuid tegelikult olid nad kordades ohtlikumad kui kõik need inimesed kokku. Nad olid relvastatud ja ei kõhelnud kunagi, kui nad pidid kellegi maha tapma.
Siis aga ta märkas midagi. Ei, hoopis kedagi. Keegi noormees lihtsalt oli seal ja jälgis neid rulatajaid. Ta kortsutas kulme. See võis väga vabalt olla kellegi rulataja sõber, kuid selline vahtimine pani Emilia paranoiliselt tundma. Niigi muretses ta iga päev selle üle, kas isa töötajad leiavad ta üles või mitte. Ta lõpetas rulatamise ning mõnele uudishimulikule lubanud kiiret tagasitulekut, suundus ta noormehe poole.
"Kas sind huvitab rulatamine?" Küsis ta oma hirmust ja ettevaatlikusest hoolimata. Isa alluvate vahelevõtmisega oli ta kogenud. Tuli ainult paar küsimust esitada ning vajadusel isegi nokamüts ära võtta ja siis plehku pista ja joosta nii kiiresti kui võimalik.

OT: Jeps, selline hääl sul ongi. xD

"Oleneb," muigas Ty. "Mind ei huvita, kuidas need tüübid seal sõidavad," noogutas ta teiste kuttide poole. Come on, näost oli näha, et tüdruk ju. "Aga sina sõidad päris hästi," mainis kutt silmitsedes neidist tähelepanelikult. Tyler nautis seda, kuidas ta avalikkuses täiesti tavalise kutina tundus. Sestap eelistas ta ringi jalutada nii, et turvad teda ei reedaks. Pealegi tekitas turvade omamine tihti komplikatsioone. Olenes kus ja kellega liikuda muidugi.

"Enam mitte," sõnas Ty. As in enam polnud aega niisama lolli mängida kuskil. "Kunagi rulatasin," sõnas ta aimamata, et neidis põgenemisplaane haub, kui asjad viltu kisuvad. Nagu Ty oleks ta isaga kuidagi seotud. Võib-olla on nad kunagi mingit äri ajanud, aga see on ka kõik. "Tyler," tutvustas kutt, sirutades välja oma käe. Täna oli tal selline päev, kus ta ei tahtnud igale suvalisele paljastada, kes ta on. Ning ta tegelikult eeldas, et Emilia ongi mingi tavaline inimene, kes ei tea allilmast suurt midagi, seega oleks perekonnanime välja ütlemine tülikas ja mõttetu olnud.

Ty silmitses kampa ja kirtsutas siis nina. "Mul pole rula ja ma pole ammu sõitnud," lausus ta. Eriti feil oleks seal käna käia. Samas keegi ei teadnud, kes ta on, nii et lambikana võis ta oma margi ju täis teha. Vähemalt ta arvas, et keegi ei teadnud, kes ta on. Kust tema pidi oskama Emiliat Poisoniga seostada, tüüp hoidis oma pereelu ja tööd nii lahus, kui lahus andis hoida. Samal ajal kui Tony Tyleri juba põnnina igale poole kaasa vedas, et too teaks, mis elu teda ees ootab.

Ty silmas eemal üht pinki, ning noogutas selle poole. "Lähme sinna," pakkus ta. Nüüd jälgisid rulakutid ka neid tähelepanelikult. Nagu Ty näeks päti moodi välja. "Miks üks tüdruk üldse siin oma aega veedab?" uuris Ty, kui oli pingile istunud. Ta silmas eemal ühte oma turvadest, kuid too ei näinud hetkel eriti turva moodi välja, seega ei reetnud ta kutti.

"No, ma jalutasin, nautisin ilma," sõnas Ty. "Ja siis märkasin teie seltskonda ja tekkis huvi," sõnas nooruk. Ta lasi pilgul üle neidise käia ja vaatas siis taas rulaseltskonda, kes nägid suurt vaeva, et teeselda, et nad tegelikult üldse ei jälgi neid. "Käid siin tihti?" uuris Ty ja viis pilgu tagasi neidisele, kes oli tunduvalt huvitavam, kui need kutid.

Tyler noogutas kergelt. "Õpid kuskil," eeldas ta. Mis see muidu ikka aega röövis, kui mitte kool. Ty silmitses neidist, talle meeldis vestluse ajal inimesele silma vaadata. Samas pidevalt teisele silma jõllitada oli ka veider.

"Ma olen kakskümmend, seega nope, ei käi," muigas Tyler. Keska oli juba ammu lõpetatud ja ülikooli ta jättis pooleli. Sest me õpime ju, et tööle minna ja raha teenida, aga sellises positsioonis, nagu Ty, seda vajadust ei tekkinud või mis.

"Keskkooli lõpetasin ära," sõnas Tyler muiates. "Ja ülikool pole väga minu teema," lisas ta veelgi laiemalt muiates. Räägib ta ja mingile võõrale, miks ta ülikoolis ei käi. Samas, alati olid igasugused hädavaled, mida võõrastele rääkida.

"Jalutan pargis ja räägin võõraste tüdrukutega," muigas Tyler. No ta tegi sporti ka ja ostis omale sportautosid ning mõtles omale igasuguseid totrusi välja. Peaasi, et tal lõbus oleks. Või siis hängis oma õega ja tegi temaga koos totrusi.

"Jalutamine või rääkimine?" küsis Ty kergelt naerdes. No ilmselt mõlemad. Kindlasti tulid, rääkimises polnud midagi keerulist ja suhtlemine oli ka lihtne. Nagu näha, siis praegugi Emilia ju suhtles temaga.

"Näib, et sa oletad siis õigesti," muigas Ty. Hetkel läks ju hästi kõik. Emilia oli parajalt jutukas ja tema oskas neidise küsimustele vastata. "Mida sa ise õpid?" uuris kutt. "Alles keskas?" lisas ta küsimuse juurde. Ilmselt küll, sest üliõpilased väga ei rulatanud.