On the streets at night

OT: teeme nii, et pääseme ära kunagi hiljem võidakse kätte saada. Või mis sa arvad?

Emilia kortsutas kulme. Kuidas seda seletada inimesele, kes pole ilmselt allmaailmast kuulnudki? Ta ei vastanud taaskord midagi vaid lasi akna allapoole. Autod olid neist mõnikümmend meetrit tagapool, kuid kiirust lisades, lähenesid nad Travisele ja tütarlapsele.
Neidis kogus ennast pisut ja tegi tagi taskud lahti ning võttis sealt paar kuulikest välja. neid kandis ta endaga peaaegu koguaeg kaasas. Kuigi nad ei tekitanud suurt kahju, olid nad piisavalt efektiivsed, et minema saada. Ta tegi turvavöö lahti ning pööras ennast istmel ringi ja viskas kaks palli aknast välja.
Niipea kui need maandusid, toimus vaikne plahvatus ja koheselt täitus tänav tiheda ja läbipaistmatu uduga. "See aeglustab nad maha," pomises ta endiselt hingetu olles ja ennast ringi pöörates.

OT: Sobib.

Travis heitis pilgu tahavaate peeglisse ja raputas uskumatusest pead. "Ütle, et ma olen kuskile James Bondi filmi sattunud," pomises ta. No tõesti, selline tunne oli küll. Aga kõik sõltus temast. Kutt kihutas laoplatsilt minema ja võttis peateel taas suuna kiirelt kesklinna poole. Väga kaugele ta ei sõitnud vaid keeras esimesse parkimismajja. Kiirelt ajas ta oma auto teiste vahele ja keeras süüte välja. Need tüübid ei teadnud siia järgi tulla, nad polnud näinud Travist siia sõitmas. Travis hingas paar korda sügavalt sisse välja ja pööras siis pilgu tüdrukule. "Kes sa oled, et nad sind taga ajavad? Ja ära fukken keeruta, ma just riskisin oma eluga, et sind päästa," lausus kutt. Kas tal mitte polnud õigus teada, kelle ta just päästnud oli?

Travis hingas pahinal välja. "Sa teed nalja eks," pomises ta. Tundus et mitte. Kutt virutas rusikaga vastu rooli. Kuradikuradikurat! Millesse ta end mässinud on. Nüüd tundus see, et teda kunagine kuulus palgamõrvar kasvatas väga leebe laks. No tõesti, ta istus ühes autos mingi mafiooso tütrega. "Ja nüüd nad ajavad mind ka taga," pomises Travis. Ta toetas oma pea istme seljatoele ja sulges silmad. Nii lihtne oligi end selle kõige sisse mässida siis. "Kaua nad sind juba taga ajavad?" küsis kutt. "Sul olla on üldse kuskil?" uuris Travis. Pärast elab kuskil kuuse all. Samas, arvestades seda varustust, mis tšikil kaasas oli, võiks arvata, et ta väga kuuse all ikka ei ela. Mingid tutvused peaks tal ju olema.

OT: Teeks nii, et kõik, mis siin teemas juhtus on hiljutised sündmused. As in kõik ülejäänud teemad olid enne seda siin.

OT: teeme nii

Emilia kortsutas kulme ja vaatas Travise poole kõrgil ilmel. Selliste teemade üle ei naljatata. Noormehe reaktsioon oli täpselt selline, nagu ta ette kujutanud oli. Rahutu, närvis ja isegi hirmul. Temagi oleks reageerinud samamoodi, kui mitte hullemini. Järelduse peale ta ainult noogutas. Nad oskasid nägusid meelde jätta ja ilmselt olid nad mõlemad jäänud tänavakaamerate peale, mis valgusfooride all seisid. Kuid neidis ei olnud selles süüdi. Noormees ise oli ta enda järel vedama hakanud ja Emilia, lolli peaga muidugi, sest ta oli süütu hinge oma ellu tirinud, istus sinna. "Mitu nädalat juba." Kui mitte kuu. Ta ei mäletanud täpset kuupäeva kui ta sealt ära jooksis, kuid möödunud oli juba päris pikk aeg sellest. Ja tema isa ajas teda endiselt taga. "On," vastas ta ehk liiga napisõnaliselt.

Ta vaatas kõrvale ja ohkas tasaselt. Neid ümbritsesid autod ja arvatavasti ei osanud tagaajajad neile siia järele tulla. "Anna andeks... ma tõesti ei tahtnud sind sellesse kaasata." Tõrksast olekust ei olnud siin mingit kasu ja süüdistada sai ta ainult iseennast. Ta poleks üldse pidanud täna õhtul välja minema.

Travis hingas sügavalt sisse. "Sa ei pea vabandama, vahet pole," pomises kutt. "Me peame siit ära minema," pomises ta ja väljus autost. Nad ei saanud seal nagunii igavesti istuda. Autoga ära sõita ka ei saanud, sest ilmselt neid endiselt otsiti ja auto äratas tähelepanu. Kutt heitis oma masinale pilgu, näis, et see polnud viga saanud. Õnneks. Rehvid olid kulunud ainult. Kutt ohkas. See auto oli kuradi kallis talle ikka.
"Ja see koht, kus sa ööbid," sõnas kutt pilku neidisele viies. "On ikka ohutu?" uuris ta. Selles suhtes, et saab tüdruk sinna minna? Äkki need tüübid tulevad talle sinna järele või midagi. Ja siis jõudis Travisele kohale, et ta ei saa ju koju minna. Või no saab, aga see oleks riskantne.

"On küll." Ta vihkas kui talle vastu vaieldi, kuid millegipärast tegi ta seda ise koguaeg. Näitsik justkui ei suutnud ega tahtnud paljude asjadega leppida. Ja praeguses olukorras ta eriti ei tahtnudki leppida selle ükskõiksusega. Ta oli Travise elu ära rikkunud ning kes teab, kaua tal üldse elada on nüüd. Ta tegi sama, mida noormees. Tütarlaps väljus autost ning vaatas samuti autot. Rehvid olid kulunud. Õnneks ei olnud auto ühegi kuuliga pihta saanud. Kui noormees teda taas kõnetas, vaatas Emilia talle taas otsa. "On," vastas ta. Kuigi Zakkary maja oli ilmselt esimene koht, kuhu nad tütarlast otsima lähevad. "Me ööbime hotellis," sõnas ta järsku ning otsustavalt. Näitsikul oli raha alati kaasas ja seda oli isegi üle. Enne seda, kui ta oli lahkunud allilmast, oli ta oma arvelt võtnud välja vägagi uhke summa ja oma notsu kujuga rahakassa kaasa vedanud. Probleeme tal ei olnud. "On siin mõni hotell läheduses?"

OT: Düüd, I'm Travis.

Hotelli? Travis raputas pead. "Nad peavad arvet ju nendest, kes end sisse kirjutavad sinna. Mis sa arvad, et su isa jõmmid ei hoia hotellidel silma peal?" küsis Travis. Ta tõmbas käega üle oma näo. Persse, kui nad välja uurivad, kes ta on ja kus ta elab. Siis nad leiavad Nikki ka ju. Kutt polnud nii mures vist veel enne olnud. "Mis su sellest kohast sai?" küsis ta siis. Miks tüdruk seal olla ei saanud? Kas ta mõtles Travisele samuti? Come on, kutt sai ise ka enda eest vaadatud ju. Kuigi tal polnud hetkel aimugi, kus ööbida. Ta võis autos ka olla kui vaja tegelikult. Polnud probleemi.

OT: Right. Ma mõtlesingi, et midagi on valesti.

Tütarlaps pööritas oma topaasivärvi silmi. Oli Travis kuupeal sündinud või mida? Tänapäeval olid olemas võlts ID kaardid ja Emilia oli nendega sama hästi varustatud kui rahaga. "Oleneb millistel," kehitas ta õlgu. Kõik suuremad ja kuulsamad hotellid ei olnud kohe kindlasti tema isa kontrolli all.
"Mu vend on seal. Nad ei teeks talle midagi, kuid arvatavasti ei lahkuks nad kahekümne nelja tunni jooksul selle juurest. Niisiis, kas sa tuled minuga kaasa või mitte?" küsis ta kulmu kergitades. pealtnäha tundus ta väga ülbe ja egoistlik, kuid seda praegu. Tegelikult oli ta väga mures Travise ja Zakki pärast. Ta ju ei teadnud täpselt, mida mõlemale tehakse kui ta vabatahtlikult linnast ära ei tule. "Ma teen välja," lisas ta mõne hetke pärast.

OT: Düüd, srsly? TRAVIS Mitte Trevor vaid Travis. Sa meelega kirjutad vale nime.

Travis mõtles veidi. Mis tal kaotada oli? Aga kust nad teadsid, millistel hotellidel ta isa jõmmid silma peal hoidsid? Ja teisi riideid oli neil ka vaja for sure. Nii palju siis rahulikust elust. Travis astus autost eemale. "Siin lähedal on paar hotelli," lausus ta. Mitte väga kaugel siit. Kutt pani autole signa peale. Ta võttis taskust oma telefoni ja saatis Nikkile sõnumi. Ilmselgelt ta täna koju ei jõua.

"Esialgu ühte vähe tagasihoidlikumasse, aga see peaks korralik olema," lausus Travis. Muidu oligi kõik tip-top seal, aga hotell asus halvas kohas ja väliskülalised sattusid sinna harva, seega mingi Plaza see just polnud, aga täitsa okei siiski. Nad väljusid parkimismajast ja kõndisid Travise juhatamisel mööda hämaraid tänavaid edasi, jõudes viimaks juhatatud hotelli juurde. Selle ümber ei paistnud kedagi olevat, kes hotellil silma peal oleks hoidnud.

Travis järgnes neidisele ja seisis tema kõrvale. Alles nüüd tundis ta, kuidas ta süda ikka veel tagus. Täiesti haige. Kutt jälgis naist, kes arvutisse midagi toksis. Ilmselt otsis tuba. Travise pilk rändas üle hotelli fuajee.. Vaikne kena kohake. Ta pööras pilgu tagasi naisele ja siis Emiliale, näis, et nad olid omale toa saanud.

Travis kehitas õlgu, kui tuba vaatas. Polnud paha. "Mul ükskõik," sõnas ta ja heitis vannitoale pilgu. Isegi telekas oli seal. Kutt sammus nüüd akna juurde ja vaatas alla tänavale. Kõik tundus rahulik. "Tahad pesema minna?" uuris kutt. Sest tema tahtis. Huvitav, kas Emilia kellelegi helistama ei pea? Oma vennale näiteks. Tüüp võis muretsema hakata ju.

"Okei, ma siis käin ära," pomises Travis. Dušši all sai ta end maha rahustada ka. Ta süda endiselt peksis meeletult ja see tunne ei meeldinud Travisele. Kuigi hetkel tundus, et kõik on okei, polnud kõik veel sugugi möödas. Asi alles kogus tuure. Kutt läks vannituppa ja sulges ukse. Kiirelt pesus käinud ja end kuivatanud, väljus ta vannitoast, riided seljas loomulikult. Kutt viskas end teisele voodile selili. "Mis nüüd saab?" küsis ta. Travisel polnud allilmas halli aimu ka ju.

"Ja hommikul? Me peame kuskile minema ju," pomises kutt. Keegi peab saama neid aidata ju. Aga kui Poison oli üks kõvemaid mafioososid seal, siis vaevalt mõni teine mafiooso neid aitaks näiteks. Aga mine tea. Äkki leidus mõni. Igavesti joosta nad ka ei saanud. Seda kindlasti.

Emilia noogutas aeglaselt ja hammustas omale huulde. Nad ei saanud siia igaveseks ka jääda ju. "Me peaksime poes ka läbi käima. Mina vajan igatahes uusi riideid. Mind nähti juba nendega ja iga loll tunneks mu ära. Sinul läheb vist ka uusi hilpe vaja." Seda jälle siis, kui Travis tahtis. Tütarlapsele oleks kasvõi nokamütsi vaja. Või siis prille ja palju meiki näkku, mis muudaks ta tundmatuseni. Muidugi võis ta omale venna järele kutsuda, kuid ilmselt keegi jälitaks teda. Niiet see valikuvariant oli välistatud.

"Jah, uusi riideid on küll vaja," noogutas Travis. "Aga su vend?" uuris kutt. "Tema ei saa meid kuidagi aidata?" küsis Travis end istukile ajades. Äkki oli kutt targem või midagi. Oskas neid kuskile peita. Kaua nad peidus olema peavad üldse? Tüdruk peaks ju teadma, kuidas end varjata. Samas, Travis ei teadnud mitte midagi.

Travis ohkas. "Aga hommikul, äkki ta saab meile nõu anda või midagi. Ta ei suhtle teie isaga?" küsis Travis. Äkki olid mõlemad lapsed oma isa juurest jooksu pannud ja neid aeti taga. Samas, võis tüdruku vennal paar head ideed või nippi varuks olla.