Palampalampala (ehk siis ideed pealkirjaks puuduvad)

Travis istus keskpäeval pargis, taas oma lemmik creepy puu all ja silmitses parditiiki. Näedsa, päeval seal ikka oli parte ka ja üks uppunud tuvi hulpis seal. Ilmselt oli keegi ta tapnud ja tiiki visanud. Travises ei tekitanud uppunud tuvi mittemingisugust emotsiooni. Las hulbib seal siis.

OT: Sienna.

Sienna oli parajasti sörkjooksu tegemas, klapid peas. Tal oli kohtumine kokku lepitud. Umbes viis meetrit Travisest eemal olles, kohtus tütarlaps mingi tüübiga. Sienna andis kutile väikese kilekotikese ja sai vastu raha. Vahetus käis üsna kiiresti ja oli märgatav vaid tähelepanelikemale. Palju inimesi pargis ei olnud, paar tükki jalutasid eemal ning üks oli lähedalasuva puu all. Kutt, kellelt Sienna raha sai, liikus üsna kiiresti minema. Tal olid seljas tumedad riided ja peas kapuuts. Sienna vaatas talle veel järgi ja siis sai tema ipod tühjaks. Kurat. Tüdruk jalutas natuke ja otsustas siis pisut puhata. "Võin ma istuda?" küsis ta puu all istuvalt tüübilt hingeldades.

Travis rebis pilgu tuvilt ja silmitses neidist. "Kui keegi sulle seda keelanud pole ja su tervis võimaldab, siis ikka võid ma arvan," lausus kutt. Njaa, kui ta nüüd muigaks ka, siis oleks aru saada, et ta nalja teeb, aga ta ei muianud, seega tema jutt kõlas kahtlaselt. Travis viis parem pilgu tagasi tuvile. Huvitav, millal ta sealt välja õngitsetakse.

Sienna kergitas mehe jutu peale kergelt kulmu, kuid võttis siis istet. Neiu raputas endamisi pead ja vaatas oma ipadi. Ta võttis sellelt aku tagant ära, ehk kogub end niigipalju, et ilusti koju tagasi saaks. "Oled siin juba kaua istunud?" küsis ta ja vaatas järvele.

Travis võttis taskust telefoni ja heitis pilgu kellale. "Umbes tund," vastas ta. Ei osanud tema öelda, kas see oli kaua või vähe. Aeg oli nii suhteline mõiste. Endiselt oli ta tuim ja napisõnaline. Telefoni tagasi tasku pistnud silmitses ta taas tuvi. Tiigi kalda äärde olid mingid tiigikoristajad tulnud ja õngitsesid võrguga surnud tuvi sealt välja. Ea igav.

Sienna noogutas ja vaatas siis noormeest. "Häirin sind väga?" muigas tüdruk. Travis nägi eemalolev välja. "Ma olen Sienna, muidu," tutvustas end neiu ja ulatas siis mehele terekäe. Äkki peaks ta ära minema? Kuigi kui Sienna nüüd järele mõtles, siis oli ta kutti ka varem siin istumas näinud..

"Ei häiri," sõnas kutt pead raputades. "Travis," pomises ta ja jälgis tuvi päästemissiooni, kuni tundis, et Sienna ootab midagi. Kutt viis pilgu naisele ja siis ta käele. Aaa, see ka veel. Travis surus neidise kätt ja pööras pilgu tiigi poole tagasi. Küll temaga taheti viimasel ajal palju rääkida. Huvitav mis see inimestes oli, et nad endast nõrgema alati ära tundsid ja temaga rääkida tahtsid. No mitte et Travis mingi nõrguke oleks olnud, aga silma torkas ta teiste seast kindlasti oma vaikimise ja tõsidusega.

Sienna ohkas. See tüüp vist väga temaga suhelda ei tahtnud..Midaiganes. Tüdruku telefonile saabus sõnum, mille ta kohe ka läbi luges ja siis eemalolevalt selle tasku pistis. Sienna vaatas hajameelselt pargis ringi ja võttis märkamatult taskust suitsupaki, pani suitsu ette ja hakkas seda süütama, kuid langetas välgumihkli ja vaatas tüüpi "Häirib sind suitsetamine?"

Travis raputas pead. Ta ise ei suitsetanud, aga teiste suitsetamine teda ka ei häirinud. Travis oligi selline. Ta ei rääkinud kellegagi ju. Ainult nii palju kui vaja. Isegi Nikkiga mitte. Veel vähem pani ta ümbritsevat tähele. Ta elas oma mullis, oli tõsine ja mitte eriti jutukas ning hoidis omaette. Pigem omaette. Hulkus öösiti ringi. Vahel isegi surnuaias.

Siiski pani Sienna suitsu ära. "Sa käid siin vist tihti," sõnas neiu kutti silmitsedes. Mida rohkem too vaikis, seda rohkem äratas ta tüdrukus huvi. Poisil olid põnevad näojooned. Sienna tegi oma juuksed hobusesabast lahti ja sasis neid.

"Siis kui aega saan," lausus kutt. Ülikool tahtis ka oma aega siiski. Kutt oleks võinud seal nii palju paremini õppida, kui tal rohkem motivatsiooni oleks olnud. Kuid teha midagi, mille ta vanemad talle jätsid, tundus nüüd liiga suur ülesanne. Tuvi laip oli ära visatud ja tiik oli jälle näiliselt puhas. Pardikesed ujusid rõõmsalt ringi. Ta oli seal piisavalt kaua olnud, et teada, et tiigis on viis parti. Neist kolm emapardid ja kaks isapardid. Teoreetiliselt peaks üks isapart veel kuskil olema, aga too oli teadmata kadunud.

Sienna noogutas mõistvalt ja vaatas siis hekteks eemale. Ta oli noormehele üsna lähedal..Tüdruk kõhkles korraks, kuid mõtles siis, et mida tal ikkagi kaotada on. Ta lähenes noormehele veelgi ja suudles siis teda põgusalt. Ta ei tõmbunud kuigi palju eemale - nende nägude vahel oli vaid mõni sentimeeter ning Sienna hammustas huulde, jäädes noormehe reaktsiooni ootama.

No sedasi sai ta küll saja protsendiliselt Travise tähelepanu. Kutt silmitses neidist pärani silmil. "Mille eest see oli?" küsis ta üllatunult. Tavaliselt teda suudlema ei kiputud. Kui sa inimestest eemale hoiad, hakkavad nad mingi hetk ise eemale hoidma. Ta ei mäletanudki, millal ta viimati üldse kedagi suudles. Kutt oli liiga üllatunud, et end liigutada ja sedasi ta lihtsalt istus seal ning vahtis pärani silmil Siennat.

Nüüd Sienna naeratas kavalalt. Ta ei tõmbunud eemale, vaid kehitas llihtsalt õlgu. "Mul tuli selline tahtmine," sõnas ta üsna vaikselt, vaadates kordamööda mehe silmi ja huuli. Mis nüüd? Suudleb ta noormeest veelkord? Või tõmbuda eemale?

"Ja siis sa lihtsalt teedki seda, mis sulle pähe tuleb? Julge tüdruk oled," lausus Travis. Wow, kaks lauset üksteise otsas. Okei, üsna lühikesed, aga vähemasti polnud vastus mingi napisõnaline "mhmh". Travis ei tõmbunud ka eemale. Ta oli ikka veel üllatunud, olgugi, et kuti silmad enam nii pärani polnud.

Sienna noogutas "Aga ainult erilistematega," muigas ta ja sättis end nii, et tal mugavam noormeest vaadata oleks. Ta lähenes kutile ettevaatlikult, nende ninad puutusid juba kokku. Siis vajutas ta oma huuled uuesti tüübi omadele, suudeldes teda ahnelt. Kõik või mitte midagi.

"Ma tahan elada," mõtles Travis ja vastas suudlusele. Kutt libistas oma käe neiu pihale, teine libises ta jalale. See oli hea tunne. Tekitas täitsa elusinimese tunde. Travis liibus ettevaatlikult Siennale lähemale, suudlust katkestamata.

Tüdruk pani oma käed ümber kuti kaela. Tüüp suudles hästi, kuid Sienna mõtles hetkeks, mis saab siis, kui Travise käed ülespoole liiguvad ja..Tüdrukul olid pusa all relvatraksid, milles oli väiksemat sorti revolver. Enesekaitseks või nii.. Siiski liikus ka tüdruk noormehele lähemale.

Travis libistas oma käsi tugevamini ümber neiu, kuni hetkeni, mil ta tundiski relva. See pani kutti eemale tõmbuma. Ta ei pidanud seda kaua kobama, et aru saada, mis see on. Küsimus oli, miks see seal on. Travis vaatas neidist küsivalt. Tänapäeval võis kõike ette tulla. Äkki oli ment. Äkki kandiski niisama enesekaitseks.

"Ma olen seitseteist ja elan üksinda New York'is." sõnas Sienna, nagu oleks relva kandmine kõige loomulikum asi üldse. Oma käsi ta noormehe kaela ümbert ei võtnud. "On..Sellest probleemi?" küsis ta siis ettevaatlikult ja lõi pilgu maha.

"Ei," raputas Travis pead. Ta kannaks ka, kui ta naine oleks ilmselt. "Sa elad üksi?" uuris ta. Näed, veel üks elu heidik või midagi. No heidiku kohta oli Travisel kuradi hea elu tegelikult.

Sienna noogutas "Ma kolisin aasta tagasi kodust välja," sõnas ta. Väljas hakkas jahedamaks muutuma "Läheks kuhugi siseruumidesse?" pakkus tüdruk välja "Sööma näiteks?" lisas ta juurde. Ta ei saanud tüüpi endale kohe külla kutsuda ju..Kuigi..Tüdruk oleks hirmsasti enne söömist pesus ära käia.

"Lähme," noogutas Travis ja tõusis pingilt. "Miks sa välja kolisid?" uuris kutt. Mitte, et see tema asi oleks eksole. Ta silmitses neidist hetke ja hakkas siis koos temaga mööda pargi teed parkla poole astuma. Ta auto oli sinna pargitud.

"Ma ei suutnud nendega enam ühist keelt leida," andis tüdruk üsna ümmarguse vastuse. Ta lihtsalt ei tahtnud enam seal elada - allilm tundus palju rikkam oma võimaluste poolest. Nad jõudsid parklasse. "On sul midagi selle vastu, kui me minu juurest läbi läheme korraks?" küsis ta siis, lootes, et noormees on temaga päri.

"Ei ole," raputas Travis pead. "Lähme autoga?" küsis ta. Mine tea, äkki tüdruk elas seal samas või midagi. Kutt jäi vastust oodates Siennale otsa vaatama. Tema auto seisis seal samas muidu ja sõitmise vastu polnud kutil kohe kindlasti mitte midagi.