Who let the dogs out?

Travis oli eile jälle hilja tulnud, nagu alati ja magas nüüd sügavalt. Olgugi, et Scofield kodus oli ja olukord nüüd vähe teine oli, hoidis Travis ikka omaette ja kodust võimalikult palju eemale. Lihtsam oli ringi sõita, kui inimestega suhelda.

Nikki ja Scofield seevastu ärkasid varakult ja Scofield käis kennelis ära, naastes sealt juba varem välja valitud kutsikaga. Neil olid kõik asjad juba koguni olemas ja kuna Travis harva kodus oli, polnud neid kuigi raske tema eest varjata. Nüüd liikusid nad kuti magamistuppa, kuldse karvaga retriiveri kuts Nikki süles. Naine asetas kutsika voodile ja too siblis kohe Travise näo juurde, hakates teda limpsima.

Travis nühkis oma nägu läbi une ja püüdis seda asjandus teemale lükata, aga too siblis aina lähemale kuni hetkeni, mil ta haugatas. Travis võpatas ja ärkas üles. Vahtides kutsikaga hetke tõtt, siis tõmbas loom keelega üle tema näo. "Misasja?" pomises Travis. Ta nägi und eks. Kutt tõstis pilgu. Seal seisid Nikki ja Scofield, mingi eriti kavalate nägudega. "Mis see on?" küsis Travis üllatunult.

"Kuldne retriiver, tal pole veel nime," lausus Scofield ja libistas oma käe ümber Nikki piha.

Travis silmitses koera ja too haugatas jälle. "Okei, okei, rahu nüüd," pomises kutt ja ajas end istukile tõmmates kutsika sülle. Kuradi armas loom oli ikka. Ta oli alati koera tahtnud, aga vanemate koju ei saaud, sest noh, emale ei meeldinud koerad. "Ta on mulle?" küsis Travis uskumatult.

Nikki muigas lõbusalt, kui unesegane Travis asjadest sotti üritas saada. Viimane küsimus läks viimaks ka täppi. "Sulle muidugi," kinnitas naine ja jälgis hetke Travist. "Meeldib?" uuris ta igaks juhuks. Ai, kui ta nüüd ütleb, et ta kassiinimene on..

"Muidugi meeldib," muigas Travis. "Aga miks?" uuris ta siis kulme kortsutades. Miks ta koera sai? Lihtsalt niisama? Vanematega olles pidi ta kõik välja teenima. Siin sai niisama?

"Me arvasime, et üks sõber kuluks sulle ära. Äkki sa oled siis rohkem kodus ka," lausus Scofield.

Nikki noogutas ja hammustas siis huulde. Loodetavasti ei võtnud Travis seda liiga.. tõsiselt. Mitte, et tal poleks võimalik sõpru saada.. Aga. Jah. "Pluss ta on tüdruk, nii et siis ma saan ka kellegi naispoolele juurde. Muidu olen täitsa üksinda karja meeste vastu," muigas Nikki.

"Te kinkisite mulle emase koera?" küsis Travis muiates. Mis muiates, ta fukken naeratas. No jah, mis vahet seal oli, kas emane või isane, koer oli koer. "Tal on mingit staffi ka vaja ju," avastas Travis siis. Süüa ja rihma. No kaelarihm oli tal kaelas juba, aga jalutusrihm ja söögikauss ja mänguasjad. Kutsikas liputas oma saba, nagu püüaks sellega lendu tõusta ja haugatas siis jälle Travisele näkku.

"No ta tuli kohe meie juurde," õigustas Nikki end.

"Ja ta pidas seda mingiks jumalikuks märgiks," lisas Scofield veidi tügavalt teenides sellega õrna hoobi ribidesse.

"Tal on ase ja söögikausid ja jalutusrihm olemas juba. Need saime kennelist. Aa ja siis mingi karumõmm, millega ta seal ka mängis. Sellel on ta ema lõhn küljes ja siis ta pidavat paremini kohanema," loetles Nikki. "Aga ta nutab nagunii esimesed ööd, nii et sa saad ka emaduse rõõme tunda," muigas naine.

Kutsikas haugatas jälle. "Kui sa ei lõpeta, saad sa Kisakõri omale nimeks," hoiatas Travis. "Ja see kõik tuleb siia tuppa?" küsis ta siis staffile vihjates. Travis vaatas toas ringi. Juhtmed tuli kinni panna kuskile. Kitarrid seinale ja rohkem tal kuskil kutsika kättesaadavuses vist midagi ei vedelenud. Preili Kisakõri klähvis jälle, ajas siis korra oma saba taga ja hüppas oma teravate küüntega vastu Travise paljast rinda. "Aii! Tal on kõht tühi äkki," arvas kutt ja ajas end voodist välja. "Tule nüüd," kutsus ta koera. "Mis iganes su nimi ka olema ei hakka. Tule siia," meelitas kutt koaera, aga see klähvis ainult ta voodil edasi. "Come on, ma annan küpsist sulle," lubas Travis. Oli neil koeraküpsist üldse? Kutsikas hüppas voodilt maha ja vudis Travisele järgi kööki.

"Talle vist meeldib see koer," lausus Scofield naeratades. Hea oli kutti rõõmsana näha.

Nikki naeris kergelt, jälgides kutti koeraga. Küpsiste mainimine mõjus alati. "Koeraküpsised ja ta toit on vasakult teises kapis," hüüdis naine neile järgi ja põimis siis mõlemad käed ümber Scofield'i. "Vist? Ma ütleks, et päris kindlasti," sõnas naine rõõmsalt.

Travis mässas köögis koeratoiduga ja siis otsis endale ka süüa juba. Maisihelbed piimaga ajasid asja alati ära. Nüüd nad siis istusid seal sedasi. Või noh, kutsikas ei istunud. Travis sõi oma toitu ja kutsikas enda oma.

Scofield ja Nikki liikusid samuti kööki, kui mees oli naisele ühe suudluse huultele kinkinud.
"Sul on täna kool ka?" küsis mees.

Travis raputas pead: "täna ei ole." Thank god. Ta ei suudaks istuda loengus täna. Ainus asi, millest ta mõtleks, oleks kutsikas, kes kodus passib.

"Väga hea. Saadki oma uue semuga lähemalt tutvust teha," sõnas Nikki naeratades ja pani kohvi jaoks vett keema. Ise ta seda muidugi juua ei saanud, nii et naine võttis kapist jogurti ja mõned puuviljad, et need siis smuutiks teha. "Sa midagi vähe toekamat ei taha? ma võin omletti teha või miskit," pakkus Nik pilku maisihelveste kausile viies. Täismees ja sööb mingeid krõbinaid..

"Kui sa viitsid," pomises Travis koera jälgides. Peagi oli kutil kauss tühjaks söödud ja ta viis selle nõudepesumasinasse. Seejärel toetas ta oma käed köögis olevale letile või mis iganes ja silmitses taas hetke koera. See sõi küll aeglaselt. Üldse, peaks end riide panema. Travis suundus oma tuppa ja naasis juba t-särgis ja lühikestes pükstes. "Kui vana ta on?" tundis kutt huvi.

"Ikka," sõnas Nikki noogutades ja otsis külmikust kõik vajalikud asjad välja, leides kuskilt kausi ka. Selleks ajaks kui Travis tagasi kööki tuli, oli omlett juba ühelt poolelt küpsenud ja naine otsis parajasti taldrikut. "Ee.. Kaheksa ja pool nädalat nüüdseks," vastas naine mõtteis kärmelt arvutades.

Travis noogutas, kui koera vanust kuulis. Ta otsis kapist koeraküpsiseid ja kutsus kutsika enda juurde. Too oli söömise lõpetanud ja paterdas nüüd rõõmsalt kuti juurde. "Istu," käskis Travis. Kutsikas ei teinud midagi. "Istu," käskis kutt uuesti. Kutsikas kallutas oma pea viltu ja haugatas. No come on. "Mitte küsi vaid istu. Istu," käskis kutt. Kutsikas tõusis kahekäpa peale ja haugatas uuesti. Täiesti lootusetu. Travis kükitas joera juurde ja tõstis küpsise täpselt koera pea kohale. "Istu," käskis ta uuesti. Kutsikas istus. Travis andis talle küpsise. "Tubli koer oled," kiitis kutt ja silitas koera pead.

Nikki libistas omleti taldrikule ja pani selle Travise ette lauale, lisades hetk hiljem ka klaasi mahlaga. Siis astus naine Scofield'i seljataha, kes parajasti laua taga istus, ja põimis käed ümber tema, jäädes huviga vaatama, kas kutsikas on jahupea või ei. Selles on küsimus!

Travis õpetas koerale veel tükk aega käsklust istu. Varsti juba tundus, et ta sai täitsa aru, mis see tähendab. Siis hakkas Travis talle uut käsklust õpetama. Niimoodi saavad küpsised otsa.

"Ära teda üle koorma," muigas Scofield. Pärast ei tea see koer enam üldse, mis on mis. Mees pani oma käed Nikki kätele. "Täitsa meie perekond," lausus ta naeratades. Vaatamata sellele, et Scofield Travist nii vähe teadis ja temaga põhimõtteliselt seotud polnud, tundis ta, et kutt on nagu ta oma poeg. Ja savi see, et neil nii suurt vanusevahetki polnud.

"Las laps mängib," tögas Nikki. Kuigi jaa, kuts võis segadusse sattuda küll. "Emme, issi, poja ja kutsikas.. Tüüpiline ameerika perekond tõesti," sõnas naine naeratades ja vajutas musi Scofield'i põsele. "Sa peaksid talle nime ära panema. Muidu ta ei harju ära selle nimega," lausus Nikki pilku Travisele viies.

"Totakas sobiks talle," arvas Travis ja silitas siis kutsikat, jättes ta mõneks ajaks rahule. Kutt pani küpsised ära ja istus laua taha, et oma omlett ära süüa.

Scofield jälgis hetke Travist ja pööras siis pilgu Nikkile. "Sa istuda ei taha?" küsis mees murelikult.

"Oletegi paras paar siis. Travis ja Totakas," muigas Nikki. Kui kena kooslus. "Kui ma istun, siis ma jäängi istuma," sõnas naine lõbusa naeratusega, viies pilgu nüüd Scofield'ile. Ega rasedatel nalja polnud selle püsti tõusmisega. Eriti julmad olid mugavad diivanid..

"On see siis nii halb?" imestas Scofield. Las istub. Mees võib ise ka toimetada natuke.

"Ma mõtlesin, et läheks koeraga randa," lausus Travis. Miks mitte? Ega see kutsikas nii väike nüüd ka polnud ju. Pealegi oli rannas vahva.

"Noo.. Minu jaoks mitte," muigas Nikki rahulolevalt ja potsatas siis laua taha istuma. Mwhhahhaaa. Sealt ta enam ei tõuse ka. Tegelt oleks võinud siis juba diivanile minna ju. "Siis sa pead teda rihmaga harjutama enne," hoiatas naine. Ilma ei tohtinud rannas koeraga jalutada ju. Kui nad just ujujatest väga kaugel polnud.

"Kus ta rihm on?" tundis Travis huvi ja sõi oma omleti kiirelt ära. Kutt ei andnud endale üldse aru, mis see koerakasvatamine on. Ta mõtles, et paneb rihma kaela ja koer on taltsas ning mingit probleemi pole.

"Ee.. Hea küsimus," sõnas Nikki mõtlikult. "Aa.. Esikus kapi peal," muigas naine viimaks. Vanamutt juba, mälu pole. "Sa ikka mõistad, et ta vihkab seda rihma alguses?" küsis Nikki veidi kahtlevalt.

"Ah, talle hakkab meeldima," oli Travis kindel ja lippas esikusse, haarates sealt rihma. Ta naasis sellega tagasi elutuppa ja kinnitas rihma kutsika kaelarihma külge. Nii, valma. Koer hakkas seda ära tirima ja rapsima ja see asi ei näinud kohe mitte kuidagi jalutamise moodi välja. Kutsikas taganes selg ees, püüdes oma pead rihmast läbi saada. "Mis tal viga on?" küsis Travis, kui viimaks rihma kutsika kaelarihma küljest ära võttis.