Trololol

"Tal oli kokkusaamine Tiffany & Co tagaruumides ühe ärimehega. Sellest hoonest ta enam ei väljunud," vastas Justin. Ilmselgelt väljus, nad lihtsalt ei näinud kuidas. Seda kaubikut nad ju kahtlustada ei osanud ja seal kõrvaltänavas polnud ühtegi kaamerat ka. Kahjuks.

"Me juba proovisime seda. Kaart on välja võetud ja telefon välja lülitatud. Sedasi ei saa teda jälitada," sõnas Justin lootusetult ja viis seejärel pilgu Poisonile. Mark astus Justini juurde ja heitis Zakkile ning tema tegevusele põgusa pilgu.
Nad mõlemad olid juba Tony ajal Tyleri ihukaitsjad olnud ja Poisoniga mõned korrad kokku puutunud. "Keegi röövis teie nime alt Tyleri," selgitas Justin olukorda ühe lausega. Enam ei süüdistanud ta milleski Poisonit. See oli juba liiga ilmselge, et keegi püüab mehe nime määrida.

Samal ajal...
Tylerile tundus, et ta oli seal tooli küljes juba mitu päeva istunud, olgugi, et tegelikult oli ta seal olnud vaid vaevalt päeva. Kui arvestada seda, et ta rööviti eelmise päeva lõunapaiku ja nüüd oli sellest juba pea 24 tundi möödas. Kakskümmend neli pikka tundi, mille käigus Ty oli veel paaril korral hoope näkku saanud. Lihtsalt niisama. Ilmselt oli röövlitel igav või midagi. Silmad olid tal kogu selle aja suletud olnud, nõnda ka suu. Samuti polnud ta saanud süüa ega juua. Ja janu andis end juba rängalt tunda. Rääkimata unest. Sest hetkest, mil kutt ärkas ei suutnud ta enam magama jääda. Tyler ohkas taas, kuuldes röövleid millegi üle vaidlemas. Summa üle, mida nad kuti eest nõuavad ilmselt. Näis, et see raha polnudki oluline. Neile oli palju olulisem miski muu. Nimelt tahtsid röövlid kindlat sõda Vincentite ja Poisoni vahel, et need kaks siis teineteist hävitaks ja nemad võimule saaks tulla. Kuid sellest kõigest polnud Ty veel päris täpselt aru saanud. Nad vaidlesid alati teises toas, kuid kutt suutis juba pobinast ja mõminast eraldada sõnu. Uskumatu, kui hästi ta kuulmine selle kahekümne nelja tunni jooksul arenenud oli. Tyler püüdis taas, juba oma kümnendat korda käsi lahti kangutada, nagu sellest mingit erilist kasu oleks eksole. See pani teda ainult rohkem ohkama. Uks avanes ja röövlid astusid tuppa, kus Ty oli. Vähemalt kaks neist. Röövleid oli kokku viis. Kutt oli nende kõigi hääled ära eristanud. Kusjuures üks röövlitest oli naine, aga ta käis seal ruumis harva, kus Ty'd hoiti. See ruum polnud kuigi suur, samas polnud seal ka väga mööblit, sest see kajas kergelt. Tundus nagu mingi tühi korter. Tyler mõmises midagi kaltsu, millega ta suu kinni oli seotud, janu oli ju, selle eest sai ta vaid litaka mööda nägu jälle. Vahva.

OT: "Nii noor." As in Justin on noor?

Justin ohkas ja kamandas Marki Zakki juurde, et ta kutile kogu info annaks. Mark veidi blokkis, aga Justin käskis tal korralikult käituda ja nii jagas Mark Zakkile vajaliku info samal ajal, kui Justin Poisoniga rääkis. "Ma ei tea, miks keegi seda tegi. Ilmselt selleks, et teie nime määrida. Ehk tahavad vimma teie ja Vincentite vahele. Meile teatati, et Tyler on röövitud ja seda teie käsul," andis Justin selgitusi. Ta ohkas ja ristas rinnal käed. Mehe number üks prioriteet oli Tyler leida.

Mark silmitses kaubikut. "Jälita seda tänavakaamerate abil. Saame teada, kuhu see läheb," lausus mees. Ka tema oli hasarti sattunud. Kaubik oli ideaalne, millega kedagi röövida ju. Ideaalne ja tüüpiline. Mees ei tundunud hetkel küll vägivaldne. Ta polnud muidu ka, närviline lihtsalt.
Justin ohkas ja langetas käed. "Mina seda ei arvagi. Enam mitte. Keegi ilmselgelt tahab teie nime määrida lihtsalt. Mina ja Mark otsime teda. Asi on meediasse jõudnud, see tähendab, et mendid on ka asjaga seotud juba," ohkas Justin. Mendid aeglusasid neid tunduvalt, sest tavaliselt oli see kari lolle, kes ei viitsinudki mingeid rikkurite lapsi taga otsida.

Samal ajal...
Tyler ohkas juba teab mitmendat korda. Ta sureb sinna janusse enne, kui keegi ta päästab. Siis astus ruumi kolmas isik. See naine. Ta tõmbas Tylerilt kaltsu suust ja asetas pudelikaela kuti suule, et too juua saaks. Tyleril oli nii savi, kas seal sees on mürk või vesi, tal oli lihtsalt nii janu. Kutt jõi. Oli kuulda teiste röövlite hurjutamist, mille peale naine käratas, et neid ei võteta tõsiselt, kui Ty sinna maha sureb. Kui Tyler piisavalt joonud oli, suleti taas ta suu.

Mark jälgis sama pinevalt kaubikut, kuni see kuskile suurde parkimismajja kadus ja sinna jäigi. Sealt majast väljus hulgaliselt sõiduautosid erineval ajal. Seega, mis Ty'st edasi sai, ei võinud nad teada. Täiesti lõpp. Nii lähedal, ent samas nii kaugel.
Justin ohkas, ning kehitas õlgu. "Praegu tuleb välja panna lihtsalt kõik, et ta leida," sõnas mees. "Sa saad uurida teiste allilma juhtide käest, kas keegi on midagi kuulnud," sõnas Justin äkki. Nemad Markiga ei saaks. Nad on kõigest ihukaitsjad ju. Allilmas põhimõtteliselt ei keegid.

Samal ajal...
Nüüd, kus janu enam nii tappev polnud, tundis kutt nälga. Oli ikka jama. Koguaeg oli miskit häda. Tyler pomises taas midagi kaltsu, mille eest keegi talle käratas, et ta vait oleks. See loomulikult tema pobinat ei peatanud. Oli kuulda rüselust. Ilmselt läksid need röövlid kaklema omavahel seal. Ty sai selle hetkega oma käed lahti. Kohe tõmas ta kaltsu oma silmadelt ja suust ja rebis lahti nöörid, mis ümber ta keha olid. Kaks kutti kaklesid omavahel ja näis, et neil oli rohkem tegemist teineteisega, kui Ty jälgimisega. Kutt tõusis kiirelt püsti ja tormas ukse poole. Siis, aga röövlid märkasid teda ja tõmasid kuti põrandale selili. Söömatusest oli Tyler niigi uimane ja magamatusest väsinud.
Üks kutidest ronis Tylerile peale ja hoidis ta käsi kinni. "Kuhu sa jooksed raisk?" käratas too. Tyler ei vastanud sellele sõnakestki. "Vihkan selliseid rikkureid, kes oma elus kõik saanud on," pomises too röövel. Tyler pööras näo ära. "Vaata mulle otsa!" käratas kutt. Ty ei teinud temast väljagi. Kutt lasi Ty kätest lahti ja virutas kutile hoobi näkku. "Ma ütlesin, et vaata mind," käratas too.
"Mis rahulduse see sulle annab?" küsis Tyler ülbelt ja üleolevalt.
Selle peale ärritus too veel enam ja virutas Tylerile rusikaga näkku. Ty köhis seepeale verd suust välja. Ta oli keelde hammustanud. Teine tüüp arvas, et nüüd aitab, et seovad lihtsalt Tyleri kinni jälle ja jätkavad oma plaaniga, aga see esimene kutt nii ei arvanud. Ta surus oma käe Tyleri kõrile. "Äkki peaks sinust pilti tegema pärast seda, kui ma su veriseks olen peksnud, et nad teaks kõik, kui tõsi taga meil on," lausus kutt ja irvitas rõvedalt. Ty turtsatas selle peale, aga kohe kui kutt talle tugeva hoobi ribidesse virutas, hakkas ta valust köhima. Kutt jätkas, kuni teine röövel ta eemale tõmbas ning Ty kägarasse tõmbus. Selle kisa peale oli sinna too naine jälle ilmunud, kes nende mõlema peale karjuma pistis ja Tyler seoti jälle ilusti tooli külge. Nad tegid temast siiski pilti ja see saadeti Justini telefonile. Pärast seda seoti kinni jälle Tyleri suu ja silmad, mitte, et ta poleks vähemalt kolme neist juba näinud.


Justin kortsutas kulme, kui tema telefeon sõnumist märku andis. Ta võttis taskust telefoni ja heitis sõnumile pilgu. Läbiklohmitud Tyleri pildi juures oli sõnum, mis väljendas seda, kui karmiks see asi veel minna võib ning et nad ei tagane millegi ees. Justin ohkas. Ta tundis kuidas ta oma tööülesannetega läbi on kukkunud. Tema ülesanne oli Tylerit kaitsta ju. Mees näitas pilti Markile ja Zakkile. See oli saadetud tundmatult numbrilt, mida jälitada ei saa. Kavalad.

Justin noogutas Poisonile, ning kui mees lahkus, pöördus ta Marki ja Zakki poole. "Lähme siis. Meil pole midagi kaotada ju," lausus ta. Vähemalt nad teadsid, et Tyler on elus. Või noh pildi järgi tundus vähemalt, et ta on elus. Justin ja Mark tõttasid väljapääsu poole, et kohe autosse istuda ja selle maja poole teele asuda. Mark teadis, kus see on.

Samal ajal...
Tyler langetas oma pea. Ta oleks tahtnud magada, aga mitte seal tooli küljes istuda. Ta näris seda nartsu oma suus, püüdes seda välja sülitada või midagi, aga see oli liiga tugevalt kinni seotud. Lootusetu. Ühtäkki arvas keegi, et Tylerile võiks süüa anda, aga selle mõtte mattis keegi teine kohe maha. Seekord oli Ty palju tugevamini sinna kinni seotud ja ta tundis, kuidas veri sõrmeotstesse enam väga ei jõudnud. Keegi rebis talt siiski kaltsu suust. "Tal peaks koguaeg midagi suus olema," lausus üks röövlitest.
"Mis sa rebisid talt selle suust siis?" küsis teine röövel. Esimene irvitas. Toas olid jälle vaid need kaks.
"Ma annan talle midagi paremat," sõnas see esimene ja oli kuulda, kuidas ta oma püksiluku avas. Siis tundis Ty midagi oma põse vastas. Ta pööras pea ära, kui sai aru, mis see on. Tõsiselt, ta ei hakka sellelt vennalt suhu võtma. Nüüd oli kuulda ka seda, kuidas teine irvitas. Esimene haaras Tyleri juustest ja tõmbas kuti näo tagasi enda poole. Ty surus oma hambad kokku. Ta kuulis samme, mis tema poole liikusid ja siis suruti külm tera ta kõrile. "Sa tead, et me oleme selleks võimelised," kuulis ta teist meest ütlevat. Ty hoidis endiselt oma suud kindlalt kinni, tera suruti tugevamalt vastu ta kõri. Oma eluga ka riskida ei tahaks ju. Vincent avas vastumeelselt suu ja kohe täideti see ära. Üks oli kindel, enam ei taha ta kelleltki suhu võtta, sest nüüd meenusid sellega alati need mälestused. Kui ta sealt üldse pääseb. Nad sundisid Tylerit kõike tegema mida nad tahtsid ja kui kutt tõrkus, avaldati noaga ta kõrile lihtsalt rohkem survet. Viimaks sai too esimene oma tulemuse kätte ja siis surus ta Ty suu kinni. "Neela alla!" käskis kutt. Tyler raputas pead. See oli rõve ju. Mitte, et ta varem neelanud poleks. Oli küll, lihtsalt praegu ei tahtnud, kohe kiusu pärast. "Neela!" käskis nüüd ka teine kutt ja surus noa tera rohkem vastu Ty kõri. Kutt andis alla ja neelas. Tera kriipis ta kaela ja see ajas köhima. "Hei, tal on kuulivest seljas," avastas teine kutt. Jah, nii palju oidu oli Tyleril siiski olnud. Enam ei käinud ta ilma selleta väljas. "Huvitav, kas see teeb haiget ka," arutles esimene kutt valjult. Teine irvitas. Oli kuulda eemalduvaid samme. Oh ei. Laske Ty ei kuulnud, aga seda teravat valu vähemalt kolm korda vastu oma rinda ta tundis ja see pani ta röögatama. Selle peale ilmusid sinna ka teised kolm röövlit. Nad sõimlesid omavahel ja Ty suu seoti kinni jälle. Seda, et üks kutt Vincentile vahepeal suhu andis, need kolm teada ei saanud. Siis surgati Tylerile mingi nõel veeni. Enne kui ta ära vajus, kuulis ta vaid ühte lauset. "Nad on meil jälil." Nüüd oli kutt kindel, et ta siiski leitakse.

Mark noogutas. Ta avas maasturi tagumise ukse, et Zakk saaks taha istuda ja Justin istus kõrvalistuja kohale. Kui Zakk oli autosse istunud, lükkas Mark ukse kinni ja istus ise rooli. Ta kihutas kasiino juurest minema, võttes suuna tolle maja suunas. See oli suvaline parkimismaja, seal ei pruukinud midagi olla. Ilmselt liikusid nad tavalise sõiduautoga edasi. Mark kihutas siiski parkimismaja poole. Kohale jõudes tiirutas ta kõik korrused läbi, kuni viimaks leidis tühja kaubiku. Mark parkis auto selle kärvale ja väljus maasturist.

Mark katsus autoust. Lukus. Ta lõi klaasi sisse ja avas ukse seestpoolt. Signa hakkas lõugama, aga selle tegi Mark kahtlaselt kiiresti vagaseks. Justin avas nüüd teise ukse ja koos tuulasid nad kaubikut läbi, et leida mingigi juhtlõng. Tyleri laiali lammutatud mobiil oli seal. Mark pani selle kokku ja vaatas, kas sellelt on tehtud kuskile mingi kõne. Nope. Justin virutas autoukse vihaselt kinni. Nüüd ärritus tema. Kuradi kurat.

Justin võttis telefoni ning vastas sellele. Ta kõndis veidi eemale ja rääkis mehega, andes talle teada, et nad leidsid kaubiku. Samal ajal, kui Justin telefoniga rääkis astus Mark Zakki kõrvale. Nüüd näis tema see rahulikum pool. Ta silmitses Justinit, kes eemale kõndis ja viskas siis pilgu Zakkile. "Me leiame ta," kinnitas mees kutile. Ta võttis taskust telefoni ja helistas kellelegi. "Kuule, kontrolli üks autonumber ära ole hea," palus mees ja ütles siis kaubiku numbri. See võis tühi ots olla, sest siiani olid röövlid väga hoolikad olnud, samas võis see nad kuskile juhatada.


Mitmed tunnid hiljem....
Tyler ärkas. Ta polnud enam tooli küljes vaid lamas kuskil. Tema käed olid seljataha seotud, silmad ja suu oli endiselt kinni. Läks natuke aega, enne kui kutt end püsti suutis ajada. Kohe koperdas ta mingi seina otsa. Kuna ta silmad suletud olid, otsustas ta kobades edasi liikuda. Ei kulunud poolt minutitki, kui ta ruumi teises otsas oli. Peagi sai talle selgeks, et ta oli kitsas ruumis. Sisseehitatud kapis, kui täpsem olla. Milline iroonia. Tyler kobas seina edasi, kuni jõudis mingi tellisseinani. Oota mida? Ruumile ringi peale tehes taipas ta, et nad olid ta sinna kappi kinni müürinud. Paanikahoog tabas Tylerit kohe. Ta ahmis õhku, mis tänu sellele kaltsule ta suus raskendatud oli. Kutt püüdis seina rammida, aga see oli asjatu. Teiseltpoolt oli kinnimüüritud koht kenasti värvi ja kohvi alla peidetud. Röövlid ise olid korterist jalga lasknud, sest nad aimasid, et neil ollakse jälil. Tyler raiskas veel asjatult energiat ja hapniku, vajudes viimaks seina najale istuma. Ta ei saa sealt kunagi välja. Nad olid ta kinni müürinud.

Justin tuli tagasi ja ulatas telefoni Zakkile. "Me leiame ta," kinnitas mees samuti Zakkile. Kutt nägi tõesti närviline välja. Siis astus Mark sinna, kes kõne lõpetanud oli. Mees vaatas Justini poole. Justin rääkis Markile, mis Poison talle rääkis, seepeale teatas Mark, et kaubik oli varastatud ja seda juba nädala. Mis tähendab, et see plaan on röövlitel päris ammu olnud. Ilmselt ootasid sobivat hetke.

Nad ei pruukinud absoluutselt lähedal olla tegelikult. Justin ohkas ja silmitses autot, seejärel Zakki ja siis Marki. Justini pilk liikus tagasi Zakkile ja ta silmad lõid särama. "See buss pidi kuskilt tulema," lausus Justin äkitsi. "Me peame hoopis seda jälitama, kust see buss tuli. Sa ütlesid, et see oli nädala röövitud juba. Vaevalt nad seda siis avalikus parkimismajas hoidsid," seletas Justin ja otsis samal ajal nende maasturist välja läpaka, mille ta Zakkile ulatas. "Otsi, kus ta enne poe juurde minemist oli," lausus mees tungivalt. Nüüd sattus ka Mark ähmi täis. Justinil oli õigus ju.

"Mina tean, kus see on," lausus Justin, kes nüüd ise rooli taha istus. Mark avas jälle Zakkile ukse ja istus seekord ise kõrvalistuja kohale. Maastur kihutas parkimismajast välja ja otse selle maja poole, mida Zakk näidanud oli.

Selle ajaga vajus Tyler põrandale kägarasse. Kuidagi kahtlaselt ruttu sai seal õhk otsa. Või noh, see polnud otsas, lihtsalt vähemaks oli seda jäänud.

Justin peatas auto maja ees ja nad kõik väljusid maasturist. Mark ohkas. "Kust me teame, millises neist Tyler on?" küsis ta pilku Justinile viies. Tõesti, kust nad teavad. Maja oli oma kümne korruseline. Nad astusid majja ja Mark heitis pilgu postkastidele. Need olid mingid vanemad postkastid. Kõik peale ühe olid tühjad. Seal oli hunnikus reklaami. "Vaatame kõigepealt seda," pakkus Mark ning Justin nõustus.