Trololol

Korteri ukse taha jõudes pettus Mark. Metalluks, seda ei saa puruks ka rammida. Justin võttis oma lipsunõela ja väänas seda natuke, muukides sellega siis ukse luku lahti. Ta avas ukse ja nad kõik tormasid korterisse. See oli tühi. Mööblit oli minimaalselt. Köögis olid kapid ja külmik, mis kõik olid tühjad, elutoas suur diivan, kahes magamistoas voodid ja ühes neist ka tool. Ning see oligi kõik. Rohkem seal mööblit polnud, inimesi ka mitte. Aga tooli küljes olid mingid nöörid, mis viitasid sellele, et Tyler oli seal olnud. Justin vaatas kulli pilguga korteris ringi, otsides juhtlõngu. Ükskõik mida, mis viitaks, kus Tyler on. Kinnimüüritud sein oli niivõrd ilusti ära värvitud, et seda ei saanud kuidagi kahtlustada.
"Siin haiseb värvi järgi," märkis Mark järsku. Ka aken oli lahti. Justin astus teise magamistuppa. Voodi, garderoob, aknad olid kinni, värvihaisu polnud. Garderoob! Mees astus tagasi esimesse magamistuppa. Seal polnud garderoobi. Igas magamistoas oli alati garderoob. Justin astus seina juurde, kus oletatavasti peaks uks olema, kui teist magamistuba arvestada ja eeldada, et toaplaanid klapivad. See värv seal polnud enam nii värske, aga päris kindlasti oli seda seina värvitud. "Ta on sisse müüritud," pomises Justin järsku häälel, mis väljendas õudust. "Mark too vasar! Kohe!" käskis Justin ja pöördus ise tagasi seina poole, et umbes välja arvestada, kus kinnimüüritud uks on. Sel hetkel tormas Mark korterist välja.

Tyler seina taga kaotas teadvuse. Need tüübid ilmselgelt ei tahtnud, et Tyler eluga pääseks. Juba oli Mark tagasi ja ulatas suure vasara Justinile. Oi, mida nende kahe maastur kõike ka ei sisaldanud. Justin oli enam vähem täpseks määranud, kus uksekoht on ja virutas täiesti jõust vasaraga vastu seina. Loodetavasti pole Tyler ukse juures. Esimesest hoobist jäi väheks ja Justin virutas teise hoobi veel. Nüüd sai ta augu seina. Mees heitis pilgu kitsasse ruumi. Ty oli seal, aga eemal õnneks. Justin lõhkus kiirelt seina nii suure augu, et ta sinna sisse mahuks ja viskas siis vasara maha. Terve see aeg närvitses Mark seal juures. Nüüd astus Justin kinnimüüritud garderoobist välja, teadvusetu Tyler süles. "911, kohe," käskis mees ja Mark võttis oma telefoni, valides numbri. Justin asetas Tyleri voodile ja kõigepealt vabastas kuti käed. Siis sidus ta suu ja silmad lahti. Nüüd katsus ta Ty pulssi, nõrk, aga see oli olemas. Ja ta hingas. Nõrgalt, aga vähemalt hingas.
"Mind pandi ootele," käratas Mark vihaselt. See pole normaalne ju, et kiirabi su ootele paneb. "Me ei saa oodata," lausus Justin ja haaras Tyleri jälle sülle. "Me lähme ise sinna," sõnas ta kindlalt ja nad tormasid kõik korterist välja.

Arstid viisid Tyleri kohe kuskile uuringutele või midagi, sest polnud ju täpselt teada, mis tal viga on. Samas tundus kõik enamvähem korras olevat. Nii Justin kui Mark olid vihased, kui neid kuskile edasi ei lastud. Viimaks toodi neile teade, et Tyleriga on kõik korras ja ta vajab puhkust lihtsalt. Kerge vedeliku, söögi ja hapniku puudus. Polegi kõigehullem Ja siis kerged kehavigastused peksust. Ty toimetati palatisse ja öeldi, et vaatama võib vaid üks inimene minna. Mark ja Justin leppisid kokku, et see võiks olla Zakk. Nad olid teadlikud Zakki ja Tyleri suhtest ning Zakk oli neid nii palju aidanud ju.

Mingi aja möödudes rebis Tyler oma silmad lahti. Ta silmitses lage päris tükk aega ja alles sisi jõudis talle kohale, et ta silmad pole enam suletud. Tyler viis oma käe suule, see oli ka vaba ja samuti ta käed. Ta polnud kinni enam. Kutt püüdis end istukile ajada, aga mingi jõuetus oli, lisaks sellele olid ta küljes mingid juhtmed ja voolik, mis tulguti küljest ta kätte jooksis. Tyler silmitses seda hetke ja pööras siis pea teisele poole ning märkas Zakkary't. "Zakk?" pomises Tyler ja naeratas viivuks. Ta oligi reaalselt pääsenud nende tüüpide käest. Viimane asi, mida ta mäletas oli pimedas ja umbses ruumis olemine. Pimedus tuli rohkem sellest, et ta silmad kinni olid seotud, aga see selleks.

OT: Käbe oled.

Tyler silmitses Zakki ja pilgutas aeg-ajalt silmi, püüdes valgusega kohaneda. "Ma ei teagi," pomises ta. "Paremini vist," pomises ta. Kutile meenus, mis need röövlid temaga teinud olid ja see ajas ta südame pahaks. "Kas nad saadi kätte?" küsis kutt. Tal polnud ju aimugi, kaua ta seal olnud on.

OT: Kaks saia üks piim.

Tyler raputas pead, ta tahtis ainult Zakkiga rääkida ja olla. Millegi pärast tundus talle, et Zakk on kuidagi ebalev. "Ma tahan, et need röövlid leitakse ja tapetakse," lausus Tyler kindlalt. See oli nüüdsest ta eesmärk ja tal ükskõik, kui palju raha ta selle alla panema peaks.

Tyler noogutas ja sulges korraks silmad, aga pimedus hirmutas teda ja sestap avas ta need kohe uuesti. Kutt silmitses Zakki. "Kas sa mulle musi ei teegi?" küsis ta viimaks küsimuse, mis tema hingel juba pikemat aega kripeldas

"Ma ei tea ju," pomises Tyler. Kui ta ärkas, oli Zakk seal, ühtegi arsti tema näinud polnud ju. Aga tõenäoliselt kas täna õhtul või homme hommikul, sest tal oli ju põhimõtteliselt kõik korras. Nüüdseks olid kõik näitajad ka stabiilsed juba.

Tyler raputas pead. "Ma tahan praegu sinuga olla," sõnas ta. Mingi arstiga ta küll suhelda ei viitsinud hetkel. Ta teadis, et ta saab sealt välja nagunii siis kui ta ise tahab. Tal oli selleks raha ja raha mängis sellistes asjades suurt rolli.

Tyler võttis telefoni. Teda üllatas, kui abivalmis Poison selle kõige suhtes oli. Ty käskis mehel neid kinni hoida ja lubas kohe seal olla. Nende sõnadega lõpetas ta kõne ja ajas end istukile. Ta tõmbas ühe ropsuga elektroodid enda küljest ja samuti ka tilgutivooliku. Ta tahtis vähemalt ühel neist hambad välja lüüa.

"Ära, mul on vaja ära minna siit," lausus Tyler ja hakkas end voodist välja ajama. Veel enne, kui ta varbad maad jõudsid puudutada tõukas üks õdedest ta tagasi lamama. Arst keelas Tyleril rapsida ja isegi unistamise, et ta sealt juba välja saab. Nimelt pidi kutt vähemalt 24h nende järelvalve all olema. Loomulikult protesteeris Ty selle vastu ning kinnitas, et tal on vaja ära minna. Arsti see ei huvitanud ja algas füüsiline sõda, mille käigus Tyler vabaks püüdis saada ja arst teda seal kinni hoida. Asi lõppes sellega, et Tylerile süstiti rahustit. Kutt vajus ära ja õde kinnitas kõik juhtmed ja voolikud tagasi Ty külge.

Ty silmitses oma uniste silmadega Zakki. Jaa, neil polnud õigust. See oli juba sama hull kui kogu see eelnev röövimine. "Vii mind ära siit," palus Tyler. Justin ja Mark pidid ju siin olema. Nad on kindlasti lähedal. Nad aitaksid tal sealt minema saada eks. Ja pealegi, ega ta pidu panema läheks, ta käiks korra Poisoni juures ainult ja taoks need tüübid läbi ning seejärel sõidaks ta koju. Loodetavasti koos Zakkiga, poeks kaissu ja puhkaks end välja. Nagunii ei julge ta üksi magada ilmselt, sest pimedus hirmutas teda nüüd.

Ty nägi Justiit ja Marki ja tema näole ilmus naeratus. Nüüd oli ta päästetud. Justin silmitses hetke Tylerit ja siis arste. "Parem oleks kui ta siin on," arvas mees. Arstid ju ainult hoolitsevad selle eest, et Ty end paremini tunneks.
Mark kortsutas kulme. "Justin, nad hoiavad teda siin kinni, see messib ta psüühika ära. Seda enam, et alles ta oli röövitud," seletas Mark midagi endameelest tarka. No tegelikult oligi ta jutul tõepõhi all, aga kas teised ka sellest aru said, oli juba iseasi. Niisiis arstid ei lubanud Tyl lahkuda. Justin arvas samuti, et oleks parem kui Tyler seal on. Mark jällegi arvas, et oleks parem, kui Ty ikkagi koju läheks ja sama arvas ka Tyler ise. Zakk oli kahevahel?
Justin ohkas: "ta tahab kätte maksta, sest ta ei mõtle hetkel selgelt. Ta vajab puhkust. Me viime ta koju parem," leidis mees siiski. "Kes need tüübid leidis üldse?" küsis Justin Zakkilt. Mark astus Ty voodi juurde ja käskis arstidel ta juhtmetest ja voolikutest vabastada ning kinnitas, et nad viivad ta koju ja käsivad tal puhata. Seejärel haaras Mark unise Ty sülle. See rahusti tegi ta eriti lojuks ja nüüd oli tal juba neist pättidest ka kama kolmteist.