Rannakohvikus

Nikki istus oma lemmikus rannaäärses kohvikus ja rüüpas kakaod. Kuigi väljas oli soe ilm ja ta oli tegelikult kohviinimene. Aga kofeiin polnud ju lapsele hea ja kakao oli mõnus alternatiiv. Naise ees oli puru täis taldrik, millel kunagi oli lehttaignast pirukas olnud. Taldrik oli veidi eemale lükatud ja selle kõrval oli Nikki telefon. Tooli seljatoel rippus ta õlakott ja naisel oli seljas tumesinine õhuline kleit, mis ta ümara kõhukese ka kenasti ära mahutas. Ja kõige selle keskel istus Nikki, käes kiri Scofield'ilt, mida ta süvenenult luges.

OT: Travis

Travis parkis oma auto rannaäärse kohviku parklasse. Ta väljus autost ja pani masinale signa peale. Astunud kohvikusse ja seal veidi ringi vaadanud, märkas ta Nikkit. Mees hüpitas autovõtmeid oma käed ja istus siis sinna samasse, kus nainegi. "Tahtsid näha mind?" küsis Travis ja viipas ettekandjale, kes kohe tellimust tuli võtma. Travis tellis omale ühe jäätee ja ettekandja lahkus.

Nikki tõstis pilgu, pühkides kiirelt põselt ühe pisara. "Hei.." sõnas ta kerge naeratusega ja voltis kirja siis hoolikalt kokku, hakates seda ümbrikusse tagasi panema. "Ma.. Jah. Pole väga aega saanud sinuga niisama rääkida või miskit," lausus naine kergelt õlgu kehitades. Ega tal otseselt mingit põhjust ju polnud.

Travis surus käed pusa taskutesse. "Kõik korras ikka?" küsis ta kulme kortsutades. Polnud vist kerge olla rase naine kui su mees kuskil missioonil on. Lisaks sellele oli Travis ka Nikkile koormaks veel. Kuti jäätee toodi lauda ja ta toetas oma küünarnukid lauale. Ta võttis kõrre kätte ja hakkas sellega jääkuubikuid oma joogi sees uputama.

"Jeap. Hormoonid möllavad, tead küll," muigas Nikki. Pealegi ajasid mehe kirjad ta alati nutma. "Küünarnukke pole viisakas lauale panna," mainis naine kergelt kulme kortsutades. Ta oli siiski ema eest kutile nüüd. "Kuidas sul koolis siis läheb?" uuris Nik seda ema-teemat jätkamas. Pidi ju kellegi peal harjutama ka.

Travis kortsutas hetkeks kulme, aga võttis siis küünarnukid laualt. Ta kehitas õlgu. "Normaalselt," tüüpiline vastus, kui asjast lähemalt rääkida ei taheta või ei osata. Travis solgutas veel oma jääkuubikuid. Siis hakkas ta mõtteis juurdlema kõrre üle. Kas see pole natuke kinky, et ta peab imema, selleks, et juua saada. Travis lükkas klaasi endast eemale ja istus nüüd veidi lösutades toolil. "Kuidas sul läheb üldse?" küsis kutt.

Nikki muigas, kui tuligi taoline vastus nagu ta eeldanud oli. "Mm.. Oled sõpru ka leidnud?" uuris naine edasi, püüdes naeru tagasi hoida. Väga totralt kõlas see küsimus lihtsalt. Nagu Travis oleks lasteaias või midagi. "Mul läheb ikka vanaviisi. Lähen järjest paksemaks ja puha," muigas Nikki. Mingeid erilisi komplekse tal polnud, aga naine oli harjunud lihtsalt kõhn olema.

Travis kehitas õlgu: "ikka jah." Ta valetas. Tal polnud ülikoolis sõpru. Ta ei suhelnudki kellegagi eriti. Pidudel ka enam ei käinud, nagu kunagi käis. Ta oli endasse tõmbunud ja hoidis omaette. Kuuldes vastust kutt noogutas. "Siis on hästi," noogutas ta mõtlikult. Nikki polnud temast nii palju vanem ja ometi talle ema eest. Kui twisted saab üks maailm olla?

"Hästi.." kordas Nikki lõbusalt. See kogu vestlus oli veider.. "Tead, ma mõtlesin mingi päev surnuaeda minna. Läheks viiks lilli ja.. Tahad ka tulla?" viis naine jutu täiesti teise suunda. Arvatavasti veel hullem teemavalik, aga see idee oli tal tõesti peas keerelnud.

Travis kehitas õlgu: "võib kah." No see vestlus polnud nii veider, kui nende õhtused telekaees istumised, kus nad mõlemad vaikisid, kuni selle hetkeni, mil üks murdus ja teatas, et magama läheb. Nende veidrate õhtute vältimiseks oli Travis autoga linnapeal ringi sõitma hakanud, et hiljem koju jõuda ja siis kohe magama minna. Milline veider... Perekond(?).

Nikki ohkas kergelt ja silmitses hetke mingit suvalist punkti laual. "Sulle ei pruugi see meeldida, aga sa pead veel kaks aastat minuga elama enne kui sa selle päranduse kätte saad ja oleks üpris tore, kui meie vestlused oleksid pikemad kui kaks lauset või lühivastustega küsimused," lausus naine viimaks. Ta ei olnud pahane ega midagi.. Pigem mures.

"Kaua Wentworth ära on?" küsis Travis hoopis. Tema ei osanud ka vestlust üleval hoida ju. Tal polnud sõprugi. Ta ei osanud üldse rääkida enam. Ning Nikkiga elamise suhtes ei osanud ta veel lihtsalt seisukohta võtta. Meeldis see talle või mitte. Raske öelda. Siiani polnud Nikki talle näkku pannud. Samas, ta oli siiani hea poiss ka olnud. Polnud liiga hilja koju tulnud, polnud kahtlaseid sõpru koju vedanud, polnud täis peaga koju tulnud.

"Paar kuud veel," sõnas Nikki veidi nukralt. Igatsus oli suur küll, aga kirjavahetus siiski aitas üsna palju. Ja nüüd oli tema see, kes lühivastustega vastas. Damn.. "Talle pole kindlalt öeldud veel ja seda vist ei teata ka, aga ta kirjutas, et paar kuud läheb kindlalt veel," selgitas naine siis väheke pikemalt.

Travis noogutas mõtlikult, oskamata olukorda kommenteerida. Küsimus, kas naine igatseb ka meest oleks loll olnud. Loll ja mõttetu. Ta teadis niigi vastust. Travis tõmbas oma jäätee jälle lähemale, toetades taas küünarnukid lauale. Ta jõi natuke vaatas siis kohviku aknast välja. "Millal sa surnuaeda minna tahtsid?" küsis kutt pilku aknalt pööramata. Kohe? Homme? Järgmine nädal?

Nikki pistis ümbriku vahepeal oma kotti tagasi ja toetus siis samuti vastu tooli seljatuge, libistades käe kõhule. "Ma ei teagi.. Millal sinul aega on?" uuris naine vastuseks. Temal ju mingit tööd ega kooli polnud, samas travis pidi tundidega arvestama.

"Tänane päev on vaba põhimõtteliselt," lausus Travis. "Homme mul aega pole. Ega üldse see nädal väga enam mitte. Võib-olla peale loenguid alles," sõnas kutt. Pikeim vastus, mis ta kunagi üldse andnud on vist. Või noh, peale vanemate surma. Enne ta ikka oskas normaalselt ka rääkida. Nüüd oli endasse tõmbunud, aga kõik mõistsid ja andsid andeks. No need, kes teadsid, miks ta selline on.

"No aga sellisel juhul lähme täna!" sõnas Nikki entusiastlikult. Kõva asi ka, mille üle rõõmustada tegelikult. Aga ega tema sellele nii ei vaadanud. "Kuskilt lillepoest peaks siis läbi käima," lisas naine mõtlikult. Huvitav, mis lilled Emily'le üldse meeldisid..

"Surnuaia juures on ka lilli müüa," lausus Travis. Seal olid mingid väikesed putkad või asjad. Samas, kusagilt kallist lillepoest kimp osta oleks muidugi ilusam. Travis jõi veel oma jääteed. Tal oli dilemma, kas kaanida see kiirelt ära või jätta poolikuks. Niisama istuda seal ka nagu ei tahtnud. Keeruline. Travis rüüpas uue lonksu. Kõrre oli ta piltlikult öeldes metsa saatnud.

"Aa.. Seda ma ei teadnudki," sõnas Nikki kerge naeratusega. Ta polnud üsna ammu surnuaias käinud. Mingi hetk külastas venna hauda, aga koguaeg oli oht, et keegi näeb teda seal. "Kas sa täna õhtusöögi ajal oled kodus? Ma mõtlesin kokkamises kätt proovida," muigas naine. Mitte, et ta varem süüa polnud teinud.. Oli ikka. Aga vahelduseks võiks ju lausa retsepti järgi midagi vähe uhkemat valmis teha.

Travis kergitas kokamise jutu peale üht kulmu. Ta silmitses hetke oma klaasi ja vaatas siis naist. "Eks ma siis olen," lausus ta noogutades. Kui Nikki süüa teeb võiks ju kodus olla. Näitaks vähegi tänulikkust üles või midagi. Ta vaatas jälle oma klaasi ja võttis sellest lonksu. Peaks ikka kiirelt ära jooma kõik, saaks minema hakata.

Nikki naeratas rõõmsalt ja jõi oma kakao ka viimaks lõpuni. Jook oli juba veidi jahtunud, aga maitsev siiski. "On mingeid erisoove ka õhtusöögi osas?" uuris naine. Mine tea, äkki Travisele üldse ei maitsenudki mingisugused toidud. Äkki oli allergiline koguni.. Nik kirus end mõtteis, et ta üldse selliseid asju ei teadnudki.

"Ei ole," raputas kutt pead. Nähes, et Nikki oma kakaoga juba lõpetas, võttis ta klaasi kindlalt kätte ja jõi ka selle tühjaks. Seejärel tõusis ta lauast. "Lähme?" küsis ta Nikki poole vaadates. Huvitav, kuidas naine sinna üldse tulnud oli. Kui autoga, siis nad peavad nüüd kahe autoga surnuaeda minema. Mis oleks veider. Samas, siis ei peaks ta muretsema selle pärast, et ei oska Nikki küsimustele vastata või, et autos vaikus on.

"Mhmh," vastas naine telefoni kotti pistes ja tõusis siis, sättides rihma õlale. "Sa tulid autoga?" uuris Nikki. Ta ise oli jala tulnud. Korter polnud rannast tohutult kaugel ja pealegi meeldis talle jalutada. Mis sest, et aina suurenev kõht seda veidi raskendas. Nik hakkas vaikselt ukse poole suunduma.

"Jah," vastas Travis ja astus samuti ukse poole. Ta avas naisele viisakalt ukse. Viisakus siiski ennekõike eksole. Nad astusid parkla poole ja Travis võttis autol signa maha.

"Väga hea, ma tulin jala," mainis naine ja astus kohvikust välja. Jaa, hästi oli kutti kasvatatud küll. Vähemalt polnud Nikkil väga võimalust teda võssa keerata. Nik avas kõrvalistuja ukse ja istus autosse, sättides turvavöö enda ümara kõhu peale. "Käime siis kuskilt lillepoest ka läbi?" uuris naine, kui Travis ka autosse oli istunud.