Rannakohvikus

Travis kinnitas turvavöö. "Ma ei tea ühtegi," tunnistas ta autit käivitades. Travis tagurdas parklast välja ja sõitis teele. Seejärel võttis ta suuna otse surnuaia poole, äkki mõni lillepood jääb teepeale.

"Ma ka mitte," muigas Nikki. Ta polnud eriline lillesõber. Roosid olid isegi kenad. Ja orhideed. Ülejäänud oli puhas jänese hommikusöök. "Seal on mingisugune," sõnas naine ühele poele viibates, mis suhteliselt rannapromenaadile veel jäi. No seda randa oli parajalt mitu kilomeetrit ka ju.

Travis võhendas kiirust ja parkis auto poe ette. Tal polnud aimugi, mis lilli osta või mida. Päris pärga ju ei vii ja lillekimp tundus ka veider. Ilmselt oleks lihtne osta lihtsalt üks roos ja küünal või midagi. Travis väljus autost ja astus poe poole, tehes taas Nikkile ukse lahti.

Nikki ronis autost välja ja vaatas poe ette sätitud lilli. No seal olid enamuses potililled. Naine astus poodi ja jäi põhimõtteliselt ukse ette seisma, jõllitades kogu seda valikut. "Roosid oleks vist ohutu valik," pakkus naine natuke edasi sammudes. Punane oli armastuse värv.. Valged siis? Või oli see pulmadeks.. Mustad? Oli üldse musti roose? Pagan küll..

Müüja ruttas nendeni pakkudes abi ja Travis ütles, mida vaja. Naine pakkus hunnikus erinevaid lilli. Tuli välja, et valikut oli tegelikult ja värv polnudki nii oluline. Travis oli siiski kergelt otsustusvõimetu selle kõige juures.

Ega Nikki ja suurt rohkem midagi valida ei osanud ja leppis lõpuks mingite heledate õitega, mis eriti populaarsed pidid olema. Ei tea, kas neil oli seal matuste top 3? Naine maksis lillede eest ja suundus üsna rutakal sammul poest välja, seisatades siis hetkeks. Kõigi erinevate õite lõhn ja rasedus ei olnud semud.

Travis võttis endale ka kaks õit. Nii oli sümboolne või midagi. Ta järgnes Nikkile ja vaatas naist murelikult. "Kõik korras ikka?" küsis ta. Olgugi, et tema oli Nikki vastutusel, tundis ta vahel, et Nikki on tema vastutusel. Rase naine siiski ju ja tema oli majas ainus mees hetkel.

Nikki viis pilgu Travisele ja manas veidi hädise naeratuse näole. "Mhmh.." mõmises naine. "Need kõik lõhnad lihtsalt.. Rasedate värk," lisas Nik koguni kerge muigega. Õnneks tegi värske õhk oma töö ja naine suundus rahulikul sammul tagasi auto poole. Rasedusega võis kõiksugu jamasid ju kaasneda, aga Nikki oli ikkagi pagana õnnelik, et ta Scofield'i last ootas.

Travis ohkas kergelt ja võttis autolt signa maha. Ta pani oma lilled tagumisele istmele ja istus ise ette. Kui ka Nikki oli autosse istunud ja neil mõlemil olid turvavööd peal, sõitis kutt taas teele. Ta valitses autot ja oli üldse kindel ning rahulik juht, kellega oli igati kindel sõita. Peagi jõudsid nad surnuaeda ja Travis peatas oma auto surnuaia väravate ees.

Nikki pani lilled samuti tagumisele istmele ja istus siis Travise kõrvale, kinnitades turvavöö. Mingi hetk keris naine akent ka veidi alla ja vaatas ülejäänud tee niisama ringi. Mingi peale sunnitud smalltalk oleks ka suhteliselt veider olnud. Viimaks auto peatus ja Nikki astus sõidukist välja, vaadates ringi. Tema polnud seal haual kordagi käinud. isegi enda ema haual mitte. Nikkina ei saanud ta sinna minna ja oma identiteeti paljastada. Nüüd väga vahet polnud enam..

Kutt väljus samuti autost ja võttis lilled. Ta pani autole signa peale ja astus väravatest sisse. Tema loomulikult teadis, kuhu poole minna. Noormees jalutas haudade vahel kuni viimaks õige kivi ees peatus. Ta seisatas seal mõnda aega ja asetas siis lilled hauale. Ühe ühele poole, teise teisele.

Nikki haaras samuti lilled ja sammus Travise järel, vaadates surnuaial ringi. Eemalt paistis üks lillede ja pärgade alla maetud haud. Nähtavasti oli see üsna uus. Naine viis pilgu kõrvutiasuvatele hauakividele ja jäi samuti seisma. Tema ja Travise ema olid kõrvuti maetud ja nüüd oli kuidagi veider nende nimesid seal näha. Eriti kui mõelda, et Nik sai oma tädi järgi tegelikult nimeks Emma. Naine põlvitas enda ema hauale, lilled endiselt tugevalt pihku surutud. Veider..

Travis silmitses oma vanemate hauakive. Ta ohkas ja seisis seal edasi. Peaks midagi tegema või ütlema? Ta oli lillepoest tegelikult küünla ka ostnud. Selle nüüd süütanud, asetas ta selle hauakivi ette, kaas tugevalt peal, et tuul leeki ära ei puhuks. Pärast matuseid oli ta seal veel vaid paar korda käinud. Mida aeg edasi, seda ohutum tundus seal olla.

Nikki asetas viimaks osa lilledest enda ema hauale ja tõusis siis, pannes lilled ja Travise vanemate hauale. Siis astus naine sammukese eemale, silmitsedes vaheldumisi kõiki hauakive. Ta ei mäletanudki enda ema ja ikkagi oli sealolek parajalt rusuv. Mida Travis siis veel tundma pidi..

Njaa, ega see kerge polnud. "Lähme?" küsis kutt viimaks. Kuigi kaua ta seal olla ei tahtnud. Oli võimatu mõelda, et ta ema ja isa lamasid seal mulla all ja ei tule enam kunagi koju. Tal plnudki enam kodu. Või noh, oli, Nikki juures, aga seal tundis ta end jalus.

"Lähme," sõnas Nikki kergelt noogutades ja pööras otsa ümber, hakates aeglaselt tagasi sammuma. Nüüd hakkas ta jälle sellele mõtlema, milline ema oli Emily olnud. Travis kaotas oma terve perekonna ja lisaks sellele on nüüd lõksus tema juures, kes ta ei tea, mida teismelise kutiga pealegi hakata. Noh, mis teismeline Travis enam oli.. Aga siiski. "Mingi jalkafinaal pidi mingi päev olema," sõnas Nikki üsna tühja koha pealt. Tema puhul tüüpiline. Kuttidele ju meeldis jalka, eks? No äkki kui nad ähised huvid leiavad, hakkavad nad paremini läbi saama. Ehk siis rohkem kui kaks sõna päevas vahetama.

Travis kehitas õlgu. "Vist on jah," ta ei jälginud jalkat nii väga. Huvitav, kas Nikki seda ikka teadis kus ja mida Travis õppis. Kui ta seda ka ei tea, siis oleks juba veider. Nad jõudsid autoni ja Travis võttis autol signa maha. Ta oligi vaikseks poisiks muutunud, aga Nikkile jäi vist mulje, et Travis on ainult temaga selline. Kahju.

Vist? Damn.. Kutt vist ikka ei huvitunud jalkast. Samas.. Jah, Nikki teadis, et Travis muusikat õppis. No aga kõigile kuttidele meeldis jalka ju.. Ja hoki. Nik istus autosse ja kinnitas uuesti turvavöö. Ja nüüd nad sõidavad koju ja siis Travis kaob jälle.. Nojah, naine oli harjunud sellega. Tema keelama ka ei tulnud ju.

"Koju?" küsis Travis igaks-juhuks üle ja sõitis teele. Ta jälgis hoolega liiklust ja hoidis kindlalt roolist. Pärast vanemate surma oli ta tähelepanelikumaks juhiks muutunud, kuigi põhjus, miks ta vanemad surma said ei olnud üldse juhis. Vähemalt mitte tema isas, kes autot juhtis. Küll, aga selles juhis, kes neile tagant sisse sõitis.

"Jap," sõnas Nikki noogutades, pilk nüüd teel. "Ma arvan, et ma käin poest hiljem läbi.. Peaks enne mingi retsepti otsima ja välja mõtlema, mida teha," lausus naine mõtlikult. Huvitav, kas netis üldse oli mingeid korralikke retsepte. Polnud nagu väga selliseid asju otsinud varem. Ja kokaraamatuid polnud Nikkil ammugi mitte.

Travis noogutas mõtlikult ja liikus linna liikluses nende kodu poole. Ta sõitis maja ette parklasse, üsna ukse lähedale ja peatas siis auto. Mootorit ta seisma ei jätnud. Ilmselgelt kavatses ta ise minema sõita. "Mis kell see õhtusöök on?" uuris Travis.

Nikki tegi turvavöö lahti ja vaid muigas kergelt, kui Travis mingit märki autost väljumiseks üles ei näidanud. Mida oligi arvata. "Ee.. Seitsmest sobib? Või tahad hiljem?" uuris naine. No mingi suhteliselt keskpäev oli alles, nii et tal oli aega kokata nii või teisiti.

"Sobib ikka," noogutas Travis. Tal päevaplaani paika poldud pandud. Nagu ta juba enne maininud oli, siis polnud tal tegelikult täna mitte midagi teha. Peale linnas ringi tiirutamise. Kas inimesed mitte ei sattunud pahandustesse, kui neil midagi teha polnud?

"Okei. Ega sa võid varakult ka tulla ja vaadata, et ma maja maha ei põletaks," muigas Nikki autost välja ronides ja viipas siis veel Travisele, sulgedes enda järelt ukse. Naine kontrollis, et tal võti ikka õlakoti taskus oleks ja suundus siis välisukse poole.

Travis noogutas. Eks vaatab seda asja. Kui uks sulgus, sõitis ta maja eest minema ja võttis suuna taas kesklinna poole.