Mingi oinas

Travisel oli kahe loengu vahel paaritunnine paus ja ta otsustas selle veeta söömas. Kuna Mc'is kõige kiiremini toidu kätte sai, oligi ta omadega sinna jõudnud ja sõi nüüd seal oma friikartuleid. Söökla oli üsna rahvast täis. Ty vastas olev tool oli üks vähestest vabadest kohtadest, kus veel istuda sai.

OT: Chad.

Chad on hommikust saati koolis vahtinud ja tuupinud. Mõned tunnid olid veel jäänud - kunstiajalugu, muusikaajalugu ja inglise keel. Ilmselgelt ei viitsinud ta nendes passida. Kutt lasi koolimajast jalga ja võttis suuna parkla poole, kus tema auto pargitud oli. Koti tahaistmele visanud, istus ta rooli taha, käivitas auto ja sõitis parklast välja. Kõht oli tühi. Teades, et ise ta süüa teha ei viitsi, sõitis ta lühemat teedpidi McDonaldsisse. Kõige paremad friikad saab just sealt. Hoonesse astunud, kortsutas kutt kulmu. Nii, et ta polegi ainus, kellel kõht tühi on. Veidi järjekorras passinud, sai ta oma tellimuse esitatud ja kauba kätte. Normaalne värk, et ainus vaba koht on mingi noore kuti vastas. Chad oleks parema meelega kuskil nurgas omaette istunud. Talle üldse ei meeldi, kui keegi tema vastas istus, kui ta sööb. Eriti, kui tegu on mingi võõraga. Lootes, et too kutt varsti jalga laseb, võttis ta siiski tema vastas koha sisse. Ta tühjendas ketšupipaki sellele ettenähtud topsikusse.

Travis tõstis pilgu ja silmitses enda vastas istuvat kutti hetke. Njaa, võõrastega puutus ta viimasel ajal palju kokku. Aga sellega tuli leppida. Eriti sellises olukorras. Travis sõi oma friikaid edasi, silmitsedes kõike muud, aga mitte kutti enda vastas. Polnud väga tema teema vestlust ka alustada. See oleks ju veider, right? Seda enam, et tal selleks tuju puudus. Mille järgi tal üldse viimasel ajal tuju oli. Siin ta nüüd istus ja sõi friikaid, selle asemel, et minna koju ja lasta Nikkil endale midagi teha või ise kokata. Ta oskas ju ise ka süüa teha. Travis tõukas friikad endast veidi eemale ja toetas end vastu tooli seljatuge.

Chad sõi rahulikult oma friikaid, kastes need enne suhupistmist ketšupisse. Chad võttis parajasti kokast lonksu, kui too vastasistuv kutt oma kandiku endast eemale lükkas. Kandiks tegi kolksu vastu Chadi kandikut. See tõi Chadi mullist välja. Ta vaatas küsivalt tollele noormehele otsa, lausumata sõnagi.

"Pole isu," pomises Travis, kui märkas võõra näol küsivat pilku. "Travis olen muide," pomises kutt. "Mitte, et see sind kotiks," lisas ta. Keda ikka mingi võõra nimi kottis. Samas, kui nad teineteise nimesid teadsid, siis nad enam nii võõrad pole ju. Travis silmitses taas hetke võõrast ja ohkas siis pöörates pilgu seal olevale rahvale. Igasugu inimesi oli täna ikka sinna kokku voorinud. Nende seals mingi noor ema oma kahe väikse lapsega, kellest üks karjuma pistis. Selle peale kallutas Travis oma pea viltu ja grimassitas. Ta vihkas väikeste laste kisa. Ja mõelda vaid, varsti on tal kodus samasugune.

"See ka ei koti, et sul isu pole," muigas Chad lõbusalt ja otsustas siis juba enda nime ka öelda, viisakusest või nii,"ma olen Chad." No tõesti, miks peaks teda huvitava, et mingil suvakal isu pole? Aga see Travis vähemalt teadis, mis süüa kõlbab - friikad on igati hea valik. Chad kastis järgmise friikartuli ketšupisse ja sõi ära ja siis järgmise ja järgmise.

"Jah, ilmselt mitte," pomises Travis. Ta oli nii feiliks muutunud, kui asi puudutas suhtlemist. Ja ometi oli ta kunagi normaalne inimene. Peaks selle enesehalaga ette võtma midagi. "Aga kuna me siin juba nagunii räägime," alustas Travis, tema jutu katkestas jälle lapse kisa. Tahaks sellele emale käratada, et ta oma väntsale suukorvi pähe paneks ausõna. "Õpid või töötad?" uuris Travis siiski Chadi nimeliselt poisilt.

Chad vaatas hetkeks üle õla tolle kisava lapse ema poole. See kisa oli õudne. Chadil polnud endiselt laste vastu midagi, seni kuni nad ei kisa. "Keskas käin" vastas Chad pikema mõtlemiseta. Ta võttis siis lonksu oma joogist. "Ise?" uuris kutt ja jõi cocat edasi, vaadates kutile silma. Sinised nagu Chadilgi.

"Ülikool," vastas Travis. Chad ei näinud nii noor välja tegelikult. "Sa tundud vanem," märkis kutt. Piisavalt vanem, et ka ehk juba ülikoolis käia. Lapse emal viskaks ka üle vist, sest ta pakkis need kaks väntsa kokku ja kadus. Travis ohkas kergendatult. Kõrvad jäävad terveks vähemalt.

"Mida õpid?" uuris Chad edasi. Näed siis, tark inimene istub vastas. "Vanem?" kergitas Chad imestusest vasakut kulmu. Tavaliselt peetakse nooremaks teda. "Ma olen lõpuklassis," lausus kutt. Läheb nüüd välimus ja vanus kokku? Veidi veel ja Chad saab 19. Chadil sai jook otsa. Kurat, see asi peaks pärast friikaid otsa saama.

"Muusikat," vastas Travis kerge õlakehitusega. "Juilliardis," lisas ta. See juba andis mõista, kui tõsiselt ta seda õpib. "No sa ei näe väga keskaõpilase moodi välja," selgitas Travis. Ta nägi nagunii asju vähe teise pilguga. "Pigem mingi esimese kursuse tudeng," arvas ta. Samas, väga palju vanem ta välja ei näinudki.

"Laulad, mängid mõnd pilli?" küsis Chad edasi. Miks teda üldse huvitas? Ehk ei huvitanudki, nii jutu jätkuks lihtsalt? Julliard on päris kõva sõna. Ilmselt pühendunud kutt. "Esimese kursuse tudengit ei saa minust ealeski," muigas Chad. Samas, ära iial ütle iial. Chad sai oma kartulitega ka ühele poole. Ja mis nüüd edasi? Toit otsas, kõht tegelikult täis ei ole ja kuhugi minna ka pole. Koju ka minna ei viitsi. Zakkile võiks külla minna, aga see pole ka üldse kindel, et ta kodus on.

"Jah," vastas Travis noogutades. Seekord ta ei hakanud seletama, mida ta mängib. "Miks ei saa?" imestas Travis. "Mitte miski ei paku huvi?" uuris kutt. Kuskile ta ju ikka tahtis jõuda omadega lõpuks. Või kellekski saada. Kõigil oli unistusi ja soove.

Jah? Et siis laulab ja mängib pilli ka? Chad ise laulab ka. Kitarriga oskab üht-teist teha, aga muud pillid on tume maa. "Mis pilli mängid?" küsis Chad. Kitarri või trummi ilmselt, ei tundunud väga pianist või puhuja. Chad toetas küünarnukid lauale ja keerutas joogikõrt sõrmede vahel. Tegevust oli talle vaja. Sellepärast ta tundidest jalga lasigi, et niisama passimine talle ei meeldi. "Ma ilmselt ei saaks sisse kuhugi," nii pessimistlik oli kutt küll. Ta ju teadis, et ta ei viitsi õppida.

"Kitarri ja klaverit," säh sulle. Pianist missugune. Travis tõmbas oma kandiku endale lähemale. Isu tuli tagasi. "Miks sa arvad, et sa sisse ei saa?" kortsutas ta kulme. "Kõik on kättevõtmise asi," oli kutt veendunud. Kindlasti sai Chad kuskile sisse, kui ta ainult natukene pingutaks. Ülikoolid polnud ju nii rasked.

"Või nii." Näed, selle pianistivärgiga pani ikkagi mööda. "Isu tuli tagasi?" muigas Chad, kui kutt kandiku enda poole tagasi tõmbas. Kuidas sai üldse friikate isu ära minna? Midagi pidi ikka väga metsas olema. Äkki oligi? Ja no kui oligi, siis polnud Chadi asi surkida. "Ma olen liiga laisk ja püsimatu selleks," arvas Chad. Ta murdis kõrre kokku ja üleüldse nässerdas selle ära. Kõrs leidis oma koha kandikul. Nüüd on midagi muud sõrmede vahele vaja. Miks ta üldse passib seal? Miks ta juba ära ei lähe?

Travis sõi friikaid ja noogutas. Ta silmitses kokkunässerdatud kõrt. Või noh, ära nässerdatud, sest kokku ta ju ei jää. "Kui sa leiad midagi, mis sind tõsiselt huvitab, siis sa leiad endas ka selle tahtejõu õppida," arvas Travis. "Mida sa edasi teha tahad? Kuidas sa oma tulevikku näed?" küsis kutt kulme kortsutades ja võttis siis lonksu enda kokast.

See kutt räägib nagu psühholoog. Mitte, et Chad kunagi ühtegi külastanud oleks, aga oli lihtsalt mingi selline jutt põhimõtteliselt, et leia enda kutsumus ja siis tuleb tahe. "Ei näegi?" muigas Chad. Tulevikule mõeldes oli kutil tühi blankett ees. Tulevikuplaane tal absoluutselt polnud. Ta elas hetkes ega osanud tulevikule mõeldagi. Tal polnud midagi ega kedagi, kelle nimel tulevik kindlana hoida.

Travis kortsutas taas kulme. Sellisega ei osanud tema midagi peale hakata. Kuidas inimene ei teadnud, mida ta teha tahab? Kutt sõi taas oma friikaid. "Mida sa siis teed üldse? Peale keskat tööle?" uuris ta. No ilmselt ei teadnud Chad seda ka. Mida ta üldse teadis?

"Eks näeb siis, ma katsun selle keskaga kõigepealt ühele poole saada," lausus Chad. Ehk tegeleks rulatamisega põhjalikumalt? Või hakkaks elukutseliseks lauljaks? Oli küll asju, mis teda huvitas, aga ehk oligi asi lihtsalt selles, et ta ei suutnud valida? Aga eks aeg näitab, mis saab.

"See peaks varsti läbi saama," arutles Travis. Temal tulevad varsti lõppueksamid igaljuhul ja siis on üks aasta läbi, kui on. Ta ilmselt ei tee oma eksamitööd ära. Ta pole sellega alustanudki veel. Ta isegi ei tea, mida teha.

Chad turtsatas, aga ei lausunud midagi. Varsti läbi. Kui ta nii jätkab, siis ta küll eksameid ära ei tee. "Millega sa kooli kõrvalt tegeled?" küsis Chad. Hobid ja vaba aeg on igati meeldivam teema kui kool. Vähemalt Chadi jaoks. Vaba aeg oli midagi, mis talle väga meeldis, kuigi viimasel ajal tundus seda üha vähem olevat. Nüüd, kus ta vennal tütar on, ei taha ta väga venna juures ka käia, kus talle väga meeldib.

Vabal ajal. "Surfan, vahel, pole ammu tegelenud sellega," pomises Travis. Eeh, mis veel? "Jalka, koss, pesapall," lisas kutt. Ehk siis vaba aeg kulus spordile. Mida ta siiski ammu teinud polnud. Ta kõlas aktiivsemana, kui ta tegelikult oli. Viimasel ajal veetis ta vaba aega linnas ringi sõites või raamatukogus istudes. Kohutav ju.

Spordipoiss. Nende spordialade hulgas polnud mitte midagi sellist, mis Chadi huvitaks. Surfanud ta muidugi pole. Ehk peaks proovima? Rulatada talle ju meeldis. Umbes samasugune tasakaalu hoidmine, ainultet kukkumine pole vist nii valus. "Ehk siis sport võtab enamuse su vabast ajast," tegi Chad järelduse. Kool võtab teise osa ja öö kolmanda ja ongi kogu päev. Chad tõmbas käega läbi juuste. "Sul täna kooli pole?" uuris Chad. Mis ta muidu seal Mcis passib?

"Mul on loengute vahel aega," mainis kutt. Ta vaatas kella. "Pool tundi veel siis võib kooli poole liikuma hakata," lausus ta. Päris chill tegelikult, kui sa istusid esimeses loengus ära ja siis oli paar tundi vaba aega, et sööma minna näiteks ja siis algas alles järgmine loeng.