Mommy, I'm home

Kell oli mingi kaks öösel, kui Travis lõpuks koju jõudis. Ta ei suutnud kiusatusele vastu panna ja otsustas end täna lihtsalt maani täis juua. Kutt koperdas edukalt Nikki toa uksest mööda ja siis algas takistusrada. Mille käigus kutt mingi vaasi põrandale puruks kukutas. Kurat! Nii palju siis vaiksest sisenemisest. See tuleb ära koristada nüüd.

OT: Nikki.

Nikki oli maganud enamvähem rahulikult hetkeni, mil ta välisust kuulis. Beebi põtkis mingi hetk veidi rahutult ja naine polnud sügavalt magama jääda jõudnudki. Nüüd siis jõudis Travis ka viimaks koju. Nik ohkas ja vaatas pimedas toas ringi, kuulatades kuti samme. Nende asemel kuulis ta järsku klirinat. Nojah.. Nüüd peaks küll vaatama minema. Nikki ajas end voodist välja ja pani hommikumantli selga, libistades ka sussid jalgade otsa. Üldiselt ta neid ei kandnud, aga oli oodata, et kuskil on killud maas. Naine astus magamistoast välja ja pani koridoris tule põlema, viies pilgu siis elutoa poole. Damn, see oli kena vaas olnud.. "Näe, kes kodu üles leidis," sõnas Nikki veidi kurjal toonil. Muidu poleks hullu, aga Travis oli silmnähtavalt täis.

Travis ohkas: "ära ole kuri." Ta lihtsalt ei suutnud olla laip enam ju. "Ma võin selle ise ära koristada, ausalt" lubas kutt. Sellises olekus? Jeah, right. "Sa võid magama tagasi minna. Ausalt," lausus Travis agaralt noogutades. Jaa, ta oli kuidagi eriti aus ja jutukas nüüd. Kus need harjad ja kühvlid olidki?

"Tahaks näha," pomises Nikki silmi pööritades ja astus kildudest üle, suundudes kööki. Kapist haaras ta kühvli ja harja ja sammus siis tagasi kildude juurde. "Eks lase käia siis," sõnas naine asju Travisele ulatades. Hea, kui ta ühe killugi kühvlile suudab ajada. Oli seal korteris siis nii jube, et kaine peaga koju tulla ei saanud?

Travis võttis kühvli ja harja ja hakkas toimetama. Ta sai päris hästi hakkama, kuigi päris palju pühkis ta mööda ka. Siiski ei jätnud ta oma tegevust enne, kui tema meelest kõik killud kühvlil olid. "Näed korras," lausus Travis naeratades. Ei, seal polnud nii hull. Travis ise oli nii hull.

Nikki jälgis kerge muigega kuti tegevust mõnda aega ja tõi siis ühe prügikoti, kuhu sisse killud panna. Tavalise prügi sekka ikka ei visanud neid ju. Naine kõndis seda lahti teha püüdes tagasi Travise juurde ja hoidis siis kotisuud lahti, et kutt killud sinna saaks valada. "Niisama jõid täis end või tulid peolt?" uuris Nik.

Travis kallas killud kottu. Ükski ei kukkunud mööda. Vaat kui tubli. "Kumb paremini kõlab?" küsis Travis. Ilmselt see peo värk. Fakt, et ta end üksi täis kaanis tekitaks küsimusi. Aga ta oli ju niigi persses omadega, miks ta siis ei võinud end täis kaanida? Tema, kes ta ei joo ega suitseta. Hmmh. Hea aeg alustada.

"Järelikult üksi," sõnas Nikki kulme kortsutades. Mis probleem oleks 19-aastasel tunnistada, et ta peol käis? Arvestades olukorda oleks Nikki selle üle rõõmus koguni, et ta ka väljas lõbutseb ja puha.. Nikki viis koti, kühvi ja harja kööki ning valas siis Travisele klaasi vett. Naine sammus tagasi kuti juurde ja tiris ta varrukatpidi endaga kaasa elutuppa, istudes koos kutiga diivanile. "Joo," käskis naine Travisele klaasi ulatades.

"Ma ei taha vett," pomises Travis. Aii, homme on pohmakas. Ta võttis klaasi ja kulistas selle sisu kiirelt alla. "Kas me nüüd räägime tõsist juttu?" küsis Travis kergelt muiates ja pani tühja klaasi diivanilauale. Koduaresti ikka panna teda ei saa ju. "Sa peaks magama," arvas kutt. Rasedatel oli ju kindel päevaplaan või siiski mitte?

"Jood. Ja varsti võtad aspiriini ka sisse," sõnas Nikki kindlalt. Tal oli hetkel savi sellest alkohol pluss ravimid reeglist. Aspiriin oli nii nõrga toimega nagunii. Huvitav, kas Travis üldse oli end varem täis ka joonud? Tundus igati korralik ja viisakas olevat ju. "Mina purjus meestega tõsiseid jutte ei aja," mainis naine. "Kuigi see huvitab mind küll, miks sa järsku jooma kukkusid," lisas Nik ja raputas siis pead. "Ma ei saanud nagunii magada," lausus naine. Noh.. Väike valge vale.

Travis ohkas. "Nii ilus korter on," lausus ta. "Vaasist on kahju. Ma maksan tagasi sulle. Noh, kui ma 21 saan," sõnas ta. Kahe aasta pärast siis. Thank god, et Scofieldi kodus polnud. Huvitav, kes temast saab ka selline karm kindralist isa, kes kamandab oma lapsi. Travis väga eiras seda teemat praegu? "Ma lähen magama siis. Headööd," pomises kutt ja tõusis diivanilt.

"Mulle ei meeldi nagunii lilled," sõnas Nikki kerge muigega. Kuigi jah.. sisustuselemendiks nagu täitsa sobis. Naine kõhkles hetke, kas lasta äkki Travisel minna, aga samas pidi kutt nagunii veel aspiriini võtma. Pealegi oli pigem Nikki see karm mutt, kui vaja oli. Samas polnud ta Scofield'i lastega näinud ju.. "Kena katse sul," muigas naine ja tiris Travise tagasi istuma. "Räägi välja nüüd. Koolis mingid jamad? Siin ei meeldi olla?" uuris Nikki.

"Kõik on okei," pomises Travis tõsisemaks muutudes. "Lihtsalt... Ma ise sakin," pomises ta. "Ma valetasin sulle too päev. Mul pole koolis ühtegi sõpra. Kõik hoiavad eemale," lausus ta. Huvitav, kas Nikki üldse mäletas veel, milline suhtleja Travis kunagi oli. "Ma olen... Mõttetu," pomises kutt.

Arvestades seda, et Nikki lahkus 15-aastasena kodust.. Ei mäletanud küll väga. Naine naeratas veidi nukralt, olles samas siiski nagu õnnelik ka, et Travis tõtt rääkis. Vähemasti kõlas tõe moodi küll. "Miks nad eemale hoiavad?" uuris Nik. Ehk hoidis kutt ise eemale? Seda ta valjult muidugi välja ütlema ei hakanud. Polnud vaja, et Travis tunneks, et tema selles süüdi on.

"Sest ma olen mingi veider ega suhtle kellegagi," lausus Travis. "Ma olen nagu elav surnu," pomises ta. "Mingid võõrad hakkavad minuga pargis rääkima, sest ma näen nii hale välja," seletas kutt ja ohkas. Mis ajast ta nii emoks oli muutunud? "Ma lihtsalt ei oska mitte kuidagi muud moodi olla," pomises kutt.

"See on ju loomulik, et sa praegu päris sina ise pole. Sa kaotasid oma vanemad ja leinamine on vajalik, et sellest üle saada," lausus Nikki veidi murelikult. "Oled sa näiteks mõne terapeudi juures käinud? Kõlab võib-olla veidralt küll, aga nendest tüüpidest on vahel täitsa kasu," sõnas naine.

"Pool aastat juba," pomises Travis. "Kas see on ikka normaalne, et ma pool aastat juba leinan?" küsis ta. "Ma kukun varsti koolist välja," pomises Travis. Ta tööd olid aina halvemaks läinud. Jaa kirjalikud arvestused olid head kõik. Teooria oli selge, aga praktika oli kohutav. Õppejõud hakkasid loobuma.

"Nad on.. olid su vanemad. Ma ei taha sind hirmutada, aga sa jääd mingil määral leinama elu lõpuni," lausus Nikki kindlalt. Tema isegi ei mäletanud enda ema ja siiski oli valus. Mis siis veel Travis tunda võis. "Kukud välja? Miks?" küsis Nik kulme kortsutades. Kuidas tema selliseid asju ei teadnud? Mingeid hinnetelehti või asju polnud siis?

No tegelikult olid õppejõud tahtnud Nikkile helistada, et soovitada tal Travisele akadeemilise võtta aastaks, sest kutt oli ilmselgelt liimist lahti, aga siiani polnud nad helistanud. "Ma ei suuda lihtsalt teha midagi head," lausus Travis. Ja ometigi oli tal annet, lihtsalt tuju puudus. "Iga kord, kui ma klaveri taha istun, tuleb ema meelde," pomises kutt. Tõesti, ta polnud kordagi seal korteris muusikat teinud.

"Aga mis selles halba on, et ta sulle meenub? Siis mängigi.. temale," pakkus Nikki välja. "See ei pea sind takistama muusikat tegemast. Need mälestused võivad valusad olla, aga kui sa selle valuga hakkama saad ja selle ületad.. Alles siis võib rõõm su ellu vaikselt tagasi tulema hakata," lausus naine targalt. Enda arvates vähemalt.

"Ma ei taha veel hakkama saada," lausus Travis. Ta ei teadnudki, mida ta siis täpselt kartis nüüd. Või keda. Iseennast? Kedagi muud tal karta nagu polnud. Travis viis pilgu klaveri suunas ja ohkas. See oleks nii suur samm lihtsalt, et ta ei julgenud seda astuda. "Anna andeks, et ma sulle koormaks olen," lausus Travis. Seda ta kartis ka. Et ta on Nikkile koormaks ja nende perel ees. Ja üldse, jalus, tervel maailmals. Travis muutus aina tõsisemaks ja nukramaks.

"Ma võin sinuga koos mängida," pakkus Nikki siiski. Ta oli ka siiski kunagi klaveril üsna vilunud olnud. Tuli ainult natuke oma mälu teritada ja mõelda, kuidas sellest asjandusest see heli välja tuligi. Naine oli vahepeal mõtliku pilgu klaveri suunas viinud ja vaatas nüüd taas üllatunult Travise poole. "Koormaks? Nalja teed? Ma oleksin ammu lolliks ära läinud, kui ma siin üksinda peaksin passima," sõnas Nikki surmkindlalt.

"Mind pole ju koduski," pomises Travis. Ta läks vara tuli hilja. Vahel harva magas kaua ja siis sattusid nad Nikkiga kokku. Mida aeg edasi, seda vähem kutt oma nägu koju näitas. Jah, nii jättiski ta ju mulje, et ta ei taha seal olla. Tegelikult kartis, et Nikkil on temast kopp ees. Kujutas ette endale asju ilmselgelt.

"Öösel ikka oled ju. Siis ma ei pea vähemalt relv padja all magama," sõnas Nikki kerge muigega. Kusjuures algul pärast vanglast pääsemist oligi ta nii maganud, et relv oli koguaeg kõrval. Aga kuna temalt võeti relvaluba ja naine püüdis nüüd seadusekuulelik kodanik olla, vabanes ta relvast üsna pea. "Kuigi mulle meeldiks muidugi, kui sa rohkem kodus oleksid," mainis naine. "Või kui ma teaksin, kus sa oled, kui sa kodus ei ole," lisas Nik. Pani ikka muretsema küll, kui Travis koju ei ilmunud pikemat aega.

"Sa võtad seda ema värki päris tõsiselt," mainis Travis pilku naisele viies. Ta ohkas jälle. Kutt vajus rohkem diivanisse ja toetas oma pea diivani seljatoele. Paari kuu pärast tuleb Scofield. Mis siis saama hakkab? Oh jumal, mis siis saama hakkab? Travis oli teda vaid paar korda näinud eksole.