Mommy, I'm home

"Harjutan kätt," muigas Nikki kätt kõhule viies ja tõusis siis, haarates veeklaasi kaasa. Naine täitis selle köögis uuesti ja tõi nüüd aspiriini ka, suundudes tagasi diivanile. "Millest mõtled?" uuris Nik, kui Travis selle aja peale endiselt asendit muutnud polnud.

"Scofieldist," pomises Travis. "Sellest, milline mees ta on. Ma ei teagi ju. Mingi sõdur. Tundub karm," kahtlaselt kainet juttu ajas Travis, vaatamata sellele, et ta täis oli.

"Ta on hea mees," sõnas Nikki naeratades. Kui informatiivne, eksole. Scofield võis ju pealtnäha karm olla, aga ta oskas ka väga õrn ja hell olla. "No kuule.. Sa istud diivanil palgamõrvari kõrval ja siis paanitsed mingi sõduri pärast?" üritas naine olukorda väheke lõbusamaks muuta.

"Sa oled sugulane," põhjendas Travis. "Ta on võõras. Mine tea, mis kasvatusmeetmed tal on," sõnas kutt. Jah, pärast surubki oma sõja värki peale kõigile. See oleks ka jama ju. Kindlasti mitte parim lahendus. Peavad iga hommik ja õhtu koos sööma ja söögipalve ütlema.

"Ja sa arvad tõesti, et isegi kui ta on vahepeal ära keeranud, lasen ma tal sind kamandama kukkuda?" küsis Nikki koguni veidi solvunult. Nii hästi temast siis arvatigi. Ega Nik mingi tallaalune koduperenaine küll polnud. Õnneks oli Scofield sellele üsna alguses juba pihtsa saanud.

"Ma ei allukski talle," muigas Travis. Mingi võõras ju. Ja kasvatamisõigus oli Nikkil, mitte Scofieldil. Kutt silmitses veeklaasi ja aspiriini Nikki käes. Hmm, kas need olid talle või tuli need kõigepealt üles soojendada? "Arvad, et ta on hea isa?" küsis Travis. Raudselt arvab. Naine oli kõrvuni armunud ju.

"Seda ma arvasingi," muigas Nikki. Ta ise ei pannud tähelegi, et ta veeklaasi ja tabletti alles käes hoidis. Hajameelsuse ajas ta raseduse kaela. "Ma usun küll. Kuigi mu arvamus on ilmselgelt kallutatud, aga siiski.. Ta on hella südamega, aga suudab ka karm olla. Mida muud üks vanem veel vajab?"

"See laps saab sinu käest peksa siis," muigas Travis ja Scofield ilmselt hellitab teda. Kutt võttis naise käest veeklaasi ja tableti, neelas viimase alla ja jõi vett peale. Nüüd oli see ka tehtud.

Samal ajal sõitis Scofield koju. Nad olid varem tagasi pääsenud, sest teine rühm saadeti varem nende asemele. Keegi arvas, et esimene rühm vääriks varem puhkust. Mis oli iseenesest hea mõte ju. Mees astus lifti, sõitis õigele korrusele ja siis avas oma korteri ukse. Suur oli tema üllatus, kui Nikki ja Travis mõlemad ikka veel üleval olid. Ta arvas, et üllatab naist voodis.

Kuuldes ust pööras Travis pilgu sellele. Okou. Ta oli maani täis ka praegu. "Headööd," pomises ta kiirelt ja kadus oma tuppa nii kiiresti kui suutis. Natuke viltuse sammuga, aga kohale ta jõudis, vajudes kohe oma voodile.

"Vähemalt on sul hea usk minu emaoskustesse," sõnas Nikki sarkastiliselt ja viis siis pilgu klaasile, mille Travis ta käest võttis. Ahjaa.. Naine viis pilgu Travisele ja kuulis siis ust. Esimese instinktina liikus käsi muidugi vööle, kus oli vaid hommikumantli pael. Vanad harjumused, mis muud. Ja siis märkas Nikki, kes tulijaks oli ka. Naine tõusis püsti ja seisis seal hetke niisama, panemata Travise kadumist tähelegi. Mingi hetk suutis ta isegi ühe jala teise ette seada ja Scofield'ini kõndida, praktiliselt vajudes talle siis kaela. "Sa oled kodus.." sõnas Nikki vaikselt, pisarad juba voolamas. Oh neid hormoone.

Travis vajus kiiremini unne, kui ta arvata oleks osanud.

Scofield võttis naise ümbert tugevalt kinni ja kalistas teda. Siiski, mitte liiga tugevalt. "Meid lasti varem tulema," lausus mees naeratades. Hea oli kodus oma pere juures olla. Ta embas naist veidi ja tõmbus siis eemale suudeldes teda pehmelt. "Miks sa ärkvel oled ikka veel? Sa peaks ju magama," lausus mees. Kell oli liiga palju, et üks rase üleval peaks olema. Kui tal just mingi veider isu ei tekkinud. Samas, tundus, et asi oli Travises, kes oma tuppa oli kadunud. Kutt tundus joobes olevat. Mine tea, äkki oligi.

"Ja sa ei pea kohe kuskile tagasi minema, ega?" küsis Nikki igaks juhuks. Mine tea, äkki tuli ainult nädalaks koju. Naine naeratas kergelt, kui ta Scofield'i vastu suudles ja naeratus laienes veelgi, kui mees eemale tõmbus. Mõelda vaid, et selline mees oli tema abikaasa.. "Me siin ajasime Travisega juttu natuke," sõnas Nikki. "Su poja põtkis ja ajas üles mu," lisas naine. Millegipärast ei tundunud talle eriti hea mõttena öelda, et Travis seal veidi kolistas.

Scofield raputas pead: "nii pea me tagasi minema ei pea." Ta naeratas Nikkit silmitsedes ja kükitas siis maha, et naise kõhule samuti musi teha. Selleks pidi ta muidugi kõigepealt hommikumantlist läbi pääsema. "Mis see siis olgu, et ei lase emmel magada? Marss tuttu," lausus mees hellal häälel. Isegi viimane fraas oli täis hoolivust ning armastust. Seejärel vajutas ta uue musi naise kõhule ja tõusis püsti. Ta ei pidanud vajalikuks Travise kohta rohkem pärida, küll Nikki räägib, kui oluline on. Mees haaras pikema jututa Nikki ettevaatlikult sülle. "Nüüd me lähme magama," lausus ta. "Ma olen rampväsinud lendamisest," sõnas mees. Lennukiga lendamine alati väsitas teda. Mees kandis Nikki ettevaatlikult magamistuppa ja asetas ta voodile, kus ta naeratades naisele veel ühe musi kinkis ja seejärel tõi ta oma asjad koridorist ära. "Ma käin kiirelt pesus," lubas mees ja hakkas oma vormi seljast võtma.

"Jumal tänatud," sõnas Nikki kergendunult ja langetas pilgu, kui Scofield kükki laskus. Taibates, mis mees teeb, naeris naine pehmelt. No kui armas saab veel olla.. Ja kusjuures poja jäigi täitsa vagusi. "Nüüd on siis teada, kes teda magama hakkab panema," muigas Nikki, põimides käed ümber mehe kaela. Nii tüüpiline.. Tema sõna ei kuula muidugi keegi. "Oli väga pikk lend?" uuris naine murelikult ja tiris endale teki peale. Oih.. Hommikumantel ka ju veel. Nikki tõusis istukile ja vabanes sellest, libistades siis sussid ka jalast. "Ma annan sulle kaks minutit. Kauem ma eemal sinust olla ei suuda," muigas Nikki pilku Scofield'ile viies. Damn, tal oli kuum mees..

"Üsnagi," lausus mees ja vabanes kiirelt riietest. "Kaks minutit? Ma jõuan selle ajaga alles vee lahti keerata," muigas mees ja astus siis vannituppa, pannes oma riided kõik mustapesukorvi. Mees tegi dušši all nii kiirelt kui sai ja oli peagi tagasi magamistoas. Õnneks ei kulunud tal näiteks pea pesule aega, sest noh, juukseid tal ju polnud. Mees ronis teki alla, Nikki kõrvale. "Ma igatsesin sind," sosistas mees. See oli ilmselge, et igatses. Kes ei igatseks nii kuuma ja armastusväärset naist, kui seda oli Nikki.

"Sellest täitsa piisab ju," sõnas Nikki kergelt naerdes ja puges siis teki alla, jäädes ootavalt vannitoa ust vaatama. Viimaks mees siiski naases ja naine tegi talle teki all ruumi, pugedes siis võimalikult Scofield'i kaissu. "Mina igatsesin sind ka," sõnas Nik sama vaikselt, naeratus huulil. Naine küünitas lähemale ja suudles pehmelt mehe huuli.

"Küll ta kasvab kiiresti," mainis mees käsi naise kõhule pannes. Varsti peaks sündima juba ju. Enam kaua ei tohiks minna. Mees vajutas naise huultele samuti musi. "Jääme nüüd magama, homme on aega," lausus mees. Aega, et rääkida, kuidas Nikki ja Travis vahepeal hakkama said ja kuidas neil läheb.

"Jaah.. Sinu jaoks kindlasti. Ma ütleks küll, et need kaheksa kuud on kohutavalt veninud," muigas Nikki ja noogutas siis nõustuvalt, sulgedes silmad. "Head und.." sõnas naine vaikselt ja lisas siis mõne aja pärast: "Ma armastan sind." Ja alles siis võis ta rahus magama jääda.

No jah, Scofield ju ei näinudki neid kaheksat kuud põhimõtteliselt. "Mina armastan sind," sosistas ta ja sulges samuti silmad. Rampväsinuna vajus ta peagi unne. Halvad unenäod teda ei kummitanud ja pigem magas mees rahulikult, hoides Nikkit oma kaitsvas embuses.