Šokolaadid!

"Täpselt!" sõnas Naomi kergelt naerdes. "Küll me mõistame üksteist hästi," muigas neiu edasi sammudes. "Jääb üle vaid loota, et mu paps ei pääse järgmiste valimistega kuskile heale kohale.." ohkas Nam. "Ja.. Sul vist nagu polegi miskit loota," muigas neiu.

"Ja nagu öeldakse.. Lootus on lollide lohutus," muigas Naomi ja rüüpas seejärel pudelist lonksu vett. "Kunagi saame mingi 70-aastastena kokku veel.. Ja oleme täpselt samas punktis omadega," lisas neiu lõbusa naeratusega. Mis sest, et nende vanemad siis surnud on.

"No meie probleemid on ses suhtes erinevad," sõnas Naomi mõtlikult. Ega narko tema jaoks probleem polnud. Selle oli neiu jah ise valinud. Tema mureks oli kogu see poliitika, mis ta ümber keerles ja see oli juba Naomi kätest väljas. Mis sakkis veel enam.

Naomi jaoks olid narkootikumid uks vabadusse. Pilves olles väga ei mäletanud küll, kes see asepresident oli ja mis värvi Valge Maja on. Neiu murdis endale uue tüki ja vaatas ringi. "Ühele poole jääb rand, nii et see võimalus jääb välja," arutles Nam end siis kahe ülejäänud teeotsa poole pöörates. "Teeme üki-kakit?" naeris neiu.

"Tegelt?" sõnas Naomi naerdes, kui Zakk tõesti sedasi loendama hakkas. Nii lapsikult totter. "Sa ikka mõistad, et see näitab alati ühte suunda nii et sa tead juba enne lugema hakkamist, kumb valik peale jääb?" uuris neiu õigesse suunda sammuma hakates. Alati jääb valik ju sellele, millelt lugemist ei alustatud.

"Aa.. Ei märganud," muigas Naomi. Siis küll. "Tead ka, kuhu see tee viib üldse?" uuris neiu edasi kõndides. "Tegelikult sa tegidki petekat ja nüüd vead mu kuskile äärelinna laohoonesse ja seod mu kinni ja siis nõuad lunaraha," jutustas neiu. Fantaasiat tal jagus.

"Oo.. Siis sa küll kuigi palju raha ei saa," muigas Naomi. Huvitav, mis üldse saaks, kui ta röövitaks.. "Detaile muidugi. Osa sa võid samas üllatuseks ka jätta. Need kõige võikamad asjad näiteks," sõnas neiu.

"Jaa, aga kui sa neid juba lõikama hakkad, siis nad maksavad vähem, et sind peatada," sõnas Naomi. Daa. Neiu muigas lõbustatult, noogutades siis mõistvalt. "Kõik kõlab muidugi väga huvitavalt, aga ma arvan, et ma jätan seekord vahele," muigas Naomi.

"Ähvarduseks maksavad. Kui sa mind lõikama hakkavad, siis nad ütlevad, et nad ei maksa sittagi, kui sa ei lõpeta. Pealegi.. See vaidlus on mõttetu, sest nad ei maksaks nagunii midagi. Eriüksus tungiks sisse ja teeks sind kahjutuks," lausus Naomi kindlalt. Teda oli lausa koolitatud, kuidas ta käituma peab, kui ta röövitakse. Kõik asjad tehti läbi.

"Mhmh.. Las sulle jääb sinu arvamus," muigas Naomi. Tegelikkuses teati igal sammul, kus neiu parajasti on. Kuigi seda võimalust kasutati tõesti vaid vajadusel. "Nii lõbus oleks ju. Mina olen küll mõelnud, et rööviks enda ära. Saaks isa närvidel tallata. Aga ta tooks kohe feded sisse ja nendega nalja pole," sõnas neiu.

"Selleks pead sa jälitusseadme üles otsima kõigepealt. Ja sellega ainuüksi läheb juba liialt aega," muigas Naomi, rõhutades eriti ainsust. Ta peaks väga loll olema, kui ta enda telefoni või kuskile muusse lampi kohta jälitusseadme paigaldada laseks. Nope.. Ainult üks kindel koht oli.

"No siis saadki ühe piinamisvõtte juurde.. Songid mu sisikonda läbi," naeris Naomi. Nii ekstreemsusteni nüüd ka mindud polnud. Kuigi ta isa oli paranoiline küll. Aga kuskilt jooksis ikkagi piir ja pealegi ei laseks neiu end looma kombel kiibistada.

"Saadki oma anatoomiateadmisi täiendada," sõnas Naomi samuti naerdes. Igati normaalne teema, mille üle nii pikalt arutleda ju. "Pagan.. Nii kahju," lausus neiu tõeliselt pettunult. "Kesklinnas on maa-alused parklad!" tuli ta siis uuele ideele.